Jõulutundega aastavahetusse
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 26. detsember 2018 Nr 52 /
„No absoluutselt mingit jõulutunnet pole,“ kuulsin enne pühi kellegi siirast kurtmist koos täpsustusega, et suurimaks tunderöövliks peab ta avaliku ruumi vallutanud kommertsi. „Detsembrikuu töötasust küll midagi kingituste ostmisest üle ei jää,“ lisas teine kodanik nördinult. Kui veel juurde refereerida hiljuti avaldatud uuringutulemust, et just jõulude ajal on suurim suremus, siis paneb ikka ohkama küll. Rohkemgi veel kui kord õp Urmas Petti Eesti Kiriku arvamusloos: Et see Jessuke ka kõige kiiremal ajal pidi sündima!
Nii nagu mistahes tundega, on lood ka jõulutundega: seda kas on või ei ole. Kusjuures tunde olemasolu ei sõltu eelkõige välistest asjaoludest, pigem ikka iga inimese sisemisest valmisolekust. Kas sõnum kõnetab või mitte, oleneb vastuvõtja valmidusest. Oleneb sellest, kas advendiaja „kodutöö“ on tehtud – kui valmis on meeled valguse vastuvõtmiseks. Nõudliku küsimuse kõrval, et miks mulle ometi ei anta seda paljukiidetud jõulutunnet, kohtab palju harvemini valmisolekut mõelda, kuidas mina ise selle tunde loomisse saaksin osa anda.
Mina tundsin jõulutunnet tänavu Tartu Jaani kirikus. Oli meeliülendav osa saada luterliku Peetri kooli jõulumuusikalist, mille õnnestumiseks panustas koolipere iga liige. Etenduse sisust ning isegi selle õnnestumisest enamaks hindangi seda, et keegi ei jäänud kõrvale. Usun, et nii esinejad kui teised kirikulised tundsid sel 3. advendinädalal kooli jõulupuul tunnet, mis oli kõrgem igapäevaaskeldustest. Tunnet, mis ei sõltu eelkõige ainelisest osast, vaid on seotud selle väärtusega, mida aeg ei muuda põlvest põlve. See jäi meid saatma läbi jõuluaja, see viib meid jõudsalt uude Issanda aastasse 2019.
Liina Raudvassar
