Jumala peopesa kumeruses

Head Eesti Kiriku lugejad! Loomulikult tahan ma koos teiste kirikuvalitsuse liikmetega teile kõigile soovida, et uus, 2004. aasta oleks teile hea.
Aga milline on see hea, mis on kõigile hea? Milline on see hea, mida igatseb nii rikas kui vaene, nii terve kui haige, nii rõõmus kui kurb? Ema Teresa on lääne ühiskondades elavatele inimestele kord öelnud: «Palvetage enestele puhas süda! Paljude viga heaolu ühiskondades on selles, et nad on jäänud pimedaks. Nad ei näe enam lähedal oleva inimese häda. Palvetage enestele puhas süda, et te saaksite nägijaiks!»
Nägija näeb teiste häda ja püüab aidata. Aga nägija näeb ka seda, kui hea on Jumal ja kui palju talle on antud. Nägija on tänulik selle eest, mis tal on, ega virise selle pärast, mida tal vähem on kui teistel. Kas meie näeme, taipame, kui hea on Jumal, kuidas Ta meid armastab, hoiab ja kui palju Ta meile on kinkinud? Seepärast soovingi meile kõigile selle aasta teedel puhast südant ja ilusat nägemisvõimet.
Mäletan, et ostsin kord Saksamaalt suure allahindlusega korraliku fotoaparaadi. Aastaid hiljem tuli mu ellu raske aeg ja ma pidin selle aparaadi maha müüma. Ostja oli professionaalne fotograaf ja kui ta oli raha maksnud, siis näitas ta mulle kümneid väga olulisi asju, mida see fotoaparaat võimaldas. Mitu aastat oli mul olnud tohutute võimalustega pilditegemise masin, aga mul ei olnud silmi, taipamist ega kannatlikkust, et teadlikuks saada sellest, mida oman. Soovin meile kõigile, et võtaksime selle aasta teedel aeg-ajalt aja maha ja mõtiskleksime selle üle, mida Jumal on meile ja meisse kinkinud.
Keegi on väitnud: «Ma ei tahaks taevasse jõudes kuulda, mida kõike ma oleksin võinud teha, mida ilusat korda saata, kui ma oleksin oma teed käinud koos Jumalaga. Kui ma oleksin oma rumalad tahtmised kõrvale pannud ja vaid Tema tahtmise järele elanud.» Seepärast soovin kõigile meile, et alanud uue aasta teedel toimiks meie eludes enam ja enam Jumala tahe, sest siis on meil hea uus aasta.
Olin vana aasta lõpus külas ühel raskelt haigel välis-eestlasel. Kuigi ta oli viimaste aastatega aina pisemaks jäänud, sest vähk tegi visalt oma tööd, vaatas mind patjadelt ilusate säravate silmadega nägu. Ta rääkis oma lastest, kellest tal on palju rõõmu ja ilusatest lastelastest; oma armsast mehest, kes on ääretult tähelepanelik ja teda armastusega teenib. Ta rääkis, kui imeliselt oli Jumal teda hoidnud, kui ta kord pidi põgenema oma kodunt. Haigusest vaevatud naine nägi kõike seda head, mida Jumal on talle kinkinud ja ta oli väga tänulik kõikide heade aegade eest oma elus.
Panin käe ta pea peale ja palvetasin tema pärast, lõpuks soovisin vana iiri õnnistussooviga: «Ja kuni me kohtume taas, hoidku Jumal sind oma peopesa kumeruses.» Seejärel lõid ta suured ja kaunid silmad eriliselt särama: «Seda vajan ma väga ja ma olen nii pisikeseks jäänud, et peaksin sinna peopesa kumerusse ka kenasti ära mahtuma!» Armas lehelugeja, kas pole see midagi, mida igaüks meist vajab selleks, et alanud aasta meie jaoks oleks hea – et Jumal ise hoiaks meid oma peopesa kumeruses?
Vana aasta viimasel jumalateenistusel Toronto Peetri kirikus võttis üks armas vanem koguduseliige vastu armulaua ja kukkus. Peagi ta toibus, kuid kohalekutsutud kiirabi viis ta siiski hetkeks haiglasse. Kui ta mõne päeva pärast taas jumalateenistusel oli, imestasime nii kiire toibumise üle. Memm aga vastas säravate silmadega: «Kui ma seal altari juures pikali olin ja silmad avasin, nägin esimese asjana õpetaja õnnistavaid käsi oma silmade kohal. Küll oli hea ärgata ja taibata, et olen kirikus ja õpetaja õnnistab mind!»
Soovin kõigile teile head aastat! Soovin, et selle uue aasta teed meid tihti kirikusse, Jumala Sõna, armulaua ja palve juurde juhivad ja et me tunneksime Jumala õnnistavaid käsi oma kohal kõigil neil päevadel, mida Jumal meile veel kingib!
Jaan Tammsalu, assessor