Jumala tantsutund

Maailm on üks veider paik.
Vene Föderatsiooni riigiduuma valimised, mida sealmail hellitavalt ka «demokraatia pidupäevaks» kutsutakse, tekitasid seekord säärase elevuse, et rahvas ei taha enam tänavatelt lahkuda. Väidetavalt olla pettust ja võltsimist liiga palju, kuigi tegelikult võis olla hoopis vähem, sest Ühtne Venemaa sai ju kasinamalt hääli kui viimati.
Seda oponentide poolt «varaste ja sulide» parteiks nimetatut juhivad aga endiselt kaks head sõpra, kes on nüüd pisut solvunud ega saa aru, mis nad valesti tegid.
Väidetavalt ugrimugri juurtega Putin oskab lennukit juhtida ja sukeldub amforate järele kui hüljes. Venelaste jaoks sümboolse perekonnanimega Medvedjev aga on nägusam. Pikkust on mõlemal ühepalju. Parasjagu. Kokku nagu tantsupaar.
Eestis arenesid samal ajal sündmused, mille Veiko Märka võttis kokku pealkirja all «MTÜ Raudne Kodu hukk». Kaks head sõpra, üks eestlaste jaoks sümboolse perekonnanimega ning teine vene emakeelt kõnelev (ütle veel, et integratsioon ei toimi!), peaaegu nagu tantsupaar, panid kokku toreda «biznez-plani» ja on nüüd pisut solvunud ega saa aru, mis nad valesti tegid. Rahvas tänavale ei tulnud, parteikaaslased kogunesid siseruumides, hääletustulemused olid ettearvatavad ning võltsimistest pole teatatud.
Norra massimõrvar Anders Behring Breivik peab ennast täiesti eriliseks, ülekantud tähenduses n-ö soolotantsijaks: «Ta iseloomustab ennast kui kõige ideaalsemat rüütlit pärast Teist maailmasõda ja räägib, et tema organisatsioon – Rüütlite Ordu – võtab Euroopas võimu üle, ja soovitab ennast tulevikus Norra valitsejaks.»
Psühhiaatrid kuulutasid Breiviki seepeale süüdimatuks, ent mees ise keeldub kategooriliselt ennast vaimuhaigeks tunnistamast. Eksperdid polevat lihtsalt küllaldaselt kursis poliitiliste ideoloogiatega ning ei mõista seepärast tema mõttekäike, mille kohaselt erinevused mitte ei rikasta, vaid lõhestavad ühiskonda, seetõttu ei salli ta ka sotsialiste ja ründas seda maailmavaadet esindava Norra Töölispartei noortelaagrit.
Belgia sai pooleteise aasta ehk 540 päeva järel viimaks valitsuse, mis lõpetas pikima poliitilise kriisi riigi ajaloos. Valitsust juhtima hakkavat Elia di Rupot peetakse aga väga eriliseks, tõeliseks soolotantsijaks oma valdkonnas. Sest ta pärineb puruvaeste itaalia immigrantide perekonnast, on esimene prantsuse keelt kõnelev Belgia peaminister pärast aastat 1979, esimene sotsialist sellel toolil pärast aastat 1974 ning väidetavalt esimene meessoost avalik homoseksuaal valitsusjuhi kohal terves maailmas.
Paistab, et erinevus mitte üksnes ei rikasta, vaid võib ka ühendada.
Kõige selle taustal jäi arusaadavalt erilise tähelepanuta kolmas advendipühapäev, mille evangeeliumilugemises kuulutas Ristija Johannes: «teie keskel, kuigi teie teda ei tea, seisab juba see, kes tuleb pärast mind. Mina ei ole väärt tema jalatsipaelagi lahti päästma.»
Need, kes ei usu, võivad pooleteise nädala pärast tähistada emaduse ilu ja elu jätkumise sulnidust vastsündinuis, pööripäevast valguse võitu pimeduse üle, rahulikku äraolemist nosimise ja kingituste saatel, mürgistust sentimentaalseist laulukestest ja boreaalse kliimavööndi idealiseerimist helveste, hangede ja aisakelladega. Need, kes usuvad, tähistavad uuendatud Jumala tahte, lõpuaja prohveti ning valitseja saabumist. Kes on küll õiglane ja armuline halastaja, ometi mitte meie semu ega sotsiaaltöötaja.
Ehk hoopis tantsuõpetaja. Maailm on üks veider koht ja juba Bokonon ütleb (kui ei mäleta, kellega tegemist, võib järele vaadata Kurt Vonneguti romaanist «Kassikangas»): «Kui sul palutakse reisida kuhugi veidrasse kohta, on see Jumala tantsutund.»
Ja meie tantsime, kas üksi või paaris.

Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist