Jumalariik meie sees 4. osa

Thomas Andreas Põder ütleb oma artiklis «Jumalateenistus. Lisaks arutelule kirikust ja ühiskonnast», mis peaks ilmuma järgmises Usuteaduslikus Ajakirjas, kokkuvõtvalt:
Oma erilist ülesannet ühiskonnas täites on kirik suunatud ühiskonna keskmele, olemata seejuures ise ühiskonna kese. Ühiskonna keskmeks on iga inimene coram Deo [Jumala palge ees]. Miski ei ole ühiskonnas rohkem keskel kui inimene ja ükski inimene ei ole ühiskonnas teisest rohkem keskel. Ühiskonna keskpaik on antud olemasolus coram Deo [Jumala palge ees]. Tolle keskpaiga avastamisele ja sellest keskpaigast lähtuvale elule on suunatud ühiskonna teenimine kiriku poolt Jumala teenistuses.
Last but not least – selleks, et leida oma kaasinimest (ja ka iseennast) inimesena, et teda teenida, tema hinge hoida, aidata tal vaimulikult kasvada, selleks on vaja aega. Aega Jumala jaoks, aega kaasinimese jaoks, aega iseenda jaoks. Ühelt poolt – meil ei ole aega, meil ei ole seda raisata, aga teiselt poolt – just aega meil on, või teisisõnu – just iseenese ja kaasinimese leidmiseks inimesena ja jumalariigi avastamiseks meie sees on aeg meile antud. See on Jumala aeg ja see peaks olema ka kiriku aeg.
Meie ei pea lähtuma kvartalitest ega viisaastakutest, sajanditest ega epohhidest, me võime lähtuda Jumala aja täissaamisest Jeesuses Kristuses (Gl 4:4). Mulle on olnud väga tähendusrikkad Clive Lewise sõnad, kes ütleb uute inimeste (Pauluse mõistes uue loodu) iseloomustuseks: tavaliselt näib neil olevat palju aega ja me imestame, kust selline hoiak tuleb.8
Seetõttu nõustun kahel käel Arne Hiobiga, kes ühes Eesti Kiriku juhtkirjas on väitnud:
Maailm muutub üha ülekoormatumaks, nii seadused kui ka manipulatsioonid lähevad aina detailsemaks. Materialism – kehalised naudingud, välispidisus, pinnapealsus – paistab võitvat kogu rindel, tõrjudes vaimu, sisu ja sügavuse. Peame püüdma sellisest maailmast välja jääda või välja astuda. Kirik, eklesia tähendab (maailmast) väljakutsutud inimesi. Ehkki elame maailmas, ei ole me maailmast ega tohi sarnastuda maailmaga – nagu õpetavad Jeesus ja Paulus. Maailm on ülekoormatud, kirik taotlegu vabanemist!
Igal ajastul on inimesi, kes lausa mõnulevad maailma saginas. Jeesus aga kutsub kirikusse neid, kes tunnevad end vaevatuna ja koormatuna – teisi ta ei saa vabastada. Jeesus pakub tänagi hingamist, tema ike on endiselt hea. See ei koorma meid üle, vaid hõlbustab vedamist. Jeesus vabastab meid koormaist, mille oleme omandanud kunstlikult ning võtnud asjatult enda kanda, meelemuutuse kaudu. Ka meil tuleb taotleda kergendust, sest mõttetud, ülearused koormad sunnivad mõttetule ja liigsele rabelemisele, mis toovad üksnes masendust. Vabanedes niipalju kui võimalik ülekoormusest, oleme tõepoolest palju rõõmsamad.9
Heal arengukaval on teravik või rusikas, mis suunab jõupingutused ühes-kahes kõige olulisemas suunas ja välistab mõttetu ja ülearuse sebimise, enese ja teiste läbikurnamise ja läbipõletamise. Kui kirik vajab visiooni ja missiooni, siis mitte selleks, et püüda vastata kõikidele ootustele, mida ühiskond meile esitab, tantsida kõigi pilli järgi, tegeleda kõige ja mitte millegagi, vaid selleks, et keskenduda peamisele ja loobuda liigsest. Ehk on sümboolne, et tänane meediakonverents leiab aset tuhkapäeval, mil kristlik kirik alustab enese läbikatsumise, patukahetsuse ja meeleparanduse teed.
Võtkem sel paastuajal tõsiselt kirikuisa Augustinuse sõnu: Vaata, Ta on seal, kus tõde maitseb. Ta on südame sisimas, kuid süda on Temast eemale eksinud. Pöörduge tagasi, üleastujad, oma südamesse, ning liibuge selle külge, kes teid on teinud. Püsige Tema juures, siis te jääte püsima, leidke rahu temas, siis olete rahulikud. Kuhu lähete järsakuid mööda? Kuhu lähete?
Taotlegem kergendust mõttetuist, ülearustest koormatest ning masendusest, mis tuleb liigsest ja ülearusest rabelemisest. Ja olgem rõõmsad, sest jumalariik on meie sees.
Ja vaadakem lootusega tulevikku. Mu eelkäija, Juuru koguduse õpetaja Jüri Bärg on viis aastat tagasi kirjutanud:
Tuleb arvestada, et veel on kiriku jaoks Jumalal varuks palju neid, kes sellel «ärkamisajal» ummisjalu kaasa ei tormanud just nendesamade tormajate pärast, kellede hulgas oli palju n-ö momentaalseid värvivahetajaid, paljud jäid eemale ka piinlikkusetundest, kartuses et neid peetakse kaasajooksikuteks pakkide ja muude väljamaa imeasjade peale. See kontingent, kes enesele rohkem aega võtab taoliste otsuste jaoks, on veel kiriku ligi tulemata. Aga ta tuleb kord ja ma usun, et nemad ka jäävad. 10
Annaks Jumal, et tal oli õigus.
8 C. S. Lewis, «Lihtsalt kristlus» (Loomingu Raamatukogu, 1991, nr 50–52), lk 118.
9 Arne Hiob, «Ike ja koorem», Eesti Kirik, 09.01.2002.
10 EELK Ida-Harju praostkonna Juuru Mihkli koguduse IA 1997 sõnaline aruanne (koguduse arhiiv).
Marko Tiitus
(Lõpp.)