Ligi 1700 aastat varjul olnud Juuda evangeeliumi nime kandev käsikiri heidab uut valgust Piibli negatiivsele kangelasele, väites, et Jeesus palus oma jüngril Juudal end reeta.

3. või 4. sajandist pärinevat kopti käsikirja, mille ehtsust teadlased on kinnitanud, tutvustati aprilli algul tõlgituna Washingtonis Riikliku Geograafiaühingu peakorteris.

Papüürusele kirjutatud köidetud käsikirjas sisalduva Juuda evangeeliumi ainsas eksemplaris on kirjas evangeeliumidest erinev lugu, kus Jeesus palub ise Juudal end «reeta», s.t hukkamiseks võimudele välja anda. Traditsioonilisest piibliõpetusest erinev evangeelium näitab Juudas Iskariotti ainsa Jeesuse jüngrina, kes mõistab tema soovi maisest kehast vabaneda.

«Ta on selles käsitluses hea mees,» ütles Põhja-Carolina ülikooli religiooniprofessor Bart Ehrman. «Ta on ainus jünger, kes mõistab Jeesust.»

Kirjutaja teadmata

Evangeeliumi sissejuhatuses öeldakse, et tegemist on Jeesuse ja Juuda jutuajamise salajase üleskirjutusega. Võtmelõik annab edasi Jeesuse sõnad Juudale: «… sina oled neist kõigist üle. Sest sina ohverdad inimese, kes mind rõivana katab.» Tekst annab mõista, et Juudas aitas Jeesusel tema füüsilisest kehast vabanedes vabastada tema tõelise vaimse mina või jumaliku olemuse, öeldakse geograafiaühingu avalduses.

Ühingu missiooniprogrammi asepresidendi Terry Garcia sõnul on koodeks viie teadusliku meetodi abil ehtsaks apokrüüfiliseks kirjutiseks tunnistatud. «See iidse, Piiblisse mittekuuluva teksti dramaatiline avastus, mida peetakse viimase 60 aasta tähelepanuväärseimaks, avardab meie teadmisi varakristlikust perioodist nii ajaloo kui teoloogia vaatepunktist, ning on väärt ajaloolaste, õpetlaste ja teoloogide uurimist,» ütles Garcia. Kes Juuda evangeeliumi kirjutas, ei ole teada.

Peidus papüüruskäsikiri

Esimene teadaolev viide sellele pärineb umbkaudu 180. aastast Lyoni piiskopi püha Irenaeuse traktaadist, kus seda nimetatakse ketserlikuks. Princetoni ülikooli religiooniprofessor Elaine Pagels, keda peetakse maailma juhtivaks asjatundjaks gnostiliste evangeeliumide alal, peab Juuda evangeeliumi avastust tähtsaks sündmuseks, mis koos ligi 2000 aastat varjule jäänud Tooma ja Maarja Magdaleena evangeeliumidega muudab oluliselt arusaamu varakristlusest. «Need avastused purustavad müüdi monoliitsest religioonist ja näitavad, kui mitmekesine ja põnev varakristlik liikumine tegelikult oli.»

66leheküljeline nahka köidetud papüüruskäsikiri, mis arvatavasti on umbes 300. aastal algsest kreeka tekstist kopti keeles ümber kirjutatud, leiti 1970. aastatel Egiptusest El Minya kõrbest. Antiigikaupmeeste vahendusel jõudis see Egiptusest Euroopasse ja sealt USAsse. 16 aastat lebas koodeks New Yorgi panga Long Islandi seifis, enne kui Zürichi antiigikaupmees Frieda Nussberger-Tchacos selle 2000. aastal ära ostis.

Tagastatakse Egiptusele

Käsikirja kiiresti halveneva seisundi pärast muret tundes andis ta selle 2001. aastal Baselis asuvale Maecenase antiikkunstifondile konserveerida ja tõlkida.

Geograafiaühingu sõnul oli 13 papüüruselehe mõlemale poolele kirjutatud Juuda evangeeliumi tükkide kokkupanek üks keerulisemaid puslesid, mis ajalugu kunagi loonud. Papüürus oli murdunud ligi 1000 tükiks, mis nägid välja nagu pruuniks kuivanud sügislehed.

Teksti analüüsi ja tõlke tegid kopti teadlased Genfi ülikooli emeriitprofessor Rudolf Kasseri juhtimisel. Tchacose koodeksina tuntud käsikiri antakse Egiptusele tagasi ja pannakse Kairo Kopti muuseumi hoiule.

Juuda evangeeliumile on pühendatud geograafiaühingu võrgulehekülg

www.nationalgeographic.com/lostgospel/.

Allikas: AFP-Reuters-Baltic News Service

 

 

Kommentaar

Olen äsja Juuda evangeeliumiga tutvunud, kuid evangeeliumi avastamisest kuulsin esmakordselt juba möödunud aasta lõpul Berliini koptoloogi Uwe–Karsten Plischi kaudu, kes kirjutab praegu teist osa oma 2002. a ilmunud menukale raamatule «Verborgene Worte Jesu – verworfene Evangelien» (Jeesuse varjatud sõnad – hüljatud evangeeliumid), milles ta käsitleb Uue Testamendi erinevaid apokrüüfe.

Viimaste hulka kuulub ka Juuda evangeelium, mille ümber ajakirjanduses on puhkenud suur sensatsioon (selle kohta vt minu artiklit «Kas kirik varjab tõde?», Eesti Ekspress, 16 (854) 20.04.2006).

Juuda evangeelium kuulub gnostiliste evangeeliumide hulka (gnoosise kohta eesti keeles vt minu raamatut «Gnoosis ja algkristlus». 2. parandatud ja täiendatud trükk. Kodutrükk, Tallinn 2004) ning on vormilt dialoogevangeelium, s.t evangeelium, mis on ehitatud üles dialoogidena Jeesuse ja tema jüngrite vahel.

Kui aga enamikus dialoogevangeeliumides toimub tegevus Jeesuse ülestõusmise järgsel ajal, siis Juuda evangeeliumi kõnelused toimuvad Jeesuse elu viimastel päevadel, vahetult enne ta vangistamist. Tähelepanuväärne on see, et selle evangeeliumi kunagisest olemasolust oldi juba kaua teadlik.

Nii teatab Lyoni piiskop Eirenaios oma umbes 180 pKr kirjutatud teoses «Hereesiate vastu», et üks rühm gnostikuid hindas kõrgelt Kaini (neid on hakatud nimetama kainiitideks, kuigi on kindel, et see ei olnud tolle rühmituse enesenimetus) ja pidas Eesavit ja Soodoma mehi oma sugulasteks, kes pidid nagu gnostikudki kogema Looja-Jumala (demiurgi) viha («Hereesiate vastu» I, 31, 1).

Samas kohas mainib Eirenaios, et nende gnostikute meelest oli reetur Juudas ainus Jeesuse jünger, kes «teadis tõde» ning et see gnostiline rühmitus olevat tundnud ka Juuda evangeeliumi. Enamik uurijaid ei kahtle, et Eirenaios mõtleb just nimelt hiljuti avaldatud teost.

Et Juuda evangeelium pakub Jeesuse reetmisest versiooni, mis erineb oluliselt kanooniliste evangeeliumide omast, ei ole mu meelest midagi erakordset, sest gnoosisele on iseloomulik vanemate pärimuste põhjalik ümbertõlgendamine.

Gnostikud kasutavad palju Piiblit – nii Vana kui Uut Testamenti –, kuid tõlgendavad ja hindavad Piibli sündmusi ja isikuid kardinaalselt ümber, andes neile tavapärasest erineva ja sageli sootuks vastupidise tähenduse. Nii on gnostilistes teostes tehtud Iisraeli Jumalast kuri demiurg.

Jumala keelus esimestele inimestele süüa hea ja kurja tundmise puust on nähtud kurja demiurgi katset hoida inimesi teadmatuses ning veeuputust peetakse sama kurja olendi läbikukkunud katseks hävitada muistse aja gnostikud. Samamoodi tuleb mõista ka gnostikute positiivset suhtumist Kaini, Soodoma meestesse ja Juudasse, millest kõneles Eirenaios ning ilmselt peab sellel taustal lugema ka Juuda evangeeliumi.

Nimekas gnoosise uurija Kurt Rudolph nimetab sellist kirjaseletust protestieksegeesiks.

Iga apokrüüfide leid on tekitanud suurt sensatsiooni, põhjustanud palju meediakära ja andnud alust müstifikatsioonideks. Nii oli see Tooma evangeeliumi avastamise järel, mida tõlgendati «kiriku poolt varjatud Jeesuse sõnadena», mis on lõpuks ometi leitud. Nii oli see Dan Browni romaani «Da Vinci kood» ilmumise järel Filippose evangeeliumiga (ilmunud Johannes Esto Ühingu väljaandena 2005. a ka eesti keeles), kuna see evangeelium näis kinnitavat romaani versiooni Jeesuse ja Maarja Magdaleena armusuhete kohta. Midagi sarnast näib olevat nüüd toimunud Juuda evangeeliumi avaldamise järel.

Paljudele inimestele on üldse uudiseks, et peale nelja kanoonilise evangeeliumi on olnud veel teisigi evangeeliumi nime kandvaid teoseid, millest paljud on ka säilinud. Tean, et on olemas ringkond inimesi, kes usub, et nimetatud evangeeliumid moodustavad kiriku poolt inimeste eest varjatud «salajase, algse Uue Testamendi» ja minultki on korduvalt küsitud, kust neid nn salaraamatuid lugeda saaks.

Ei aita sellest, kui neile selgitada Uue Testamendi tekkelugu, rääkida, mis printsiipidel kirik kaanoni koostas ja et enamik Uue Testamendi apokrüüfe on hilisemad kui kanoonilised Uue Testamendi teosed ega ole kuulunud iialgi kaanonisse.

Inimene vajab närvikõdi ja miski ei paku seda rohkem kui kõikvõimalikud vandenõuteooriad, millest üks kõlab, et kirik varjab inimeste eest tõde, et neid nõnda gnostikute demiurgi kombel teadmatuses hoida ja valitseda.

Kokkuvõtteks – kindlasti on Juuda evangeelium tähelepanuväärne varakristlik teos, mis annab meile väärtuslikku teavet ühest suundumusest varases kristluses, mis oli – nagu me juba ammu teame – erakordselt pluralistlik moodustis.

Gnoosise uurijad hindavad Juuda evangeeliumi kui ühte varasemat gnostilist teost, mis on säilinud, kuid julgen kahelda, kas see evangeelium muudab meie pilti varasest kristlusest ikka sel määral, nagu viimasel ajal on arvanud hääled meedias. Ka enamik nimekaid Euroopa gnoosise-uurijaid kahtleb selles sügavalt.

Jaan Lahe,

teoloogiamagister, Usuteaduse Instituudi õppejõud