Kannatanud Pontius Pilaatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud – ristitee

Kannatusnädalal enne ülestõusmispühi on tavaks mõelda Jeesuse kannatusteele (Via Dolorosa). Sel teel on 14 peatust, mis kõnelevad sündmustest Jee­suse surmamõistmisest kuni hauda panemiseni. Mullu detsembris Jeruusalemmas viibides oli minulgi võimalus ristiteed käia ning mõelda Päästja kannatustele ja surmale.
Sel teekonnal mööda Jeruusalemma vanalinna kitsaid ja kiviseid tänavaid, kus väikeste tahvlitega on tähistatud peatused, tulid silme ette kujutluspildid kahe aastatuhande tagustest sündmustest. Püüan seal kogetut ja vahetute muljetega põimunud pilte jagada Eesti Kiriku lugejatega.
Jeruusalemmas on nii juutide, kristlaste kui ka muslimite pühad paigad ning ristiteed läbideski märkab erinevate kultuuride ja religioonide kohtumist. Lauluga kannavad kristlased hardalt oma õlgadel risti, mõeldes Jeesuse kannatustele. Sel teel võib kohata aga ka oma äri ajavaid araablasi, kes püüavad sind ahvatleda teelt kõrvale astuma, selleks et midagi osta.
Mida ristitee annab, see sõltub teekonna läbija meelsusest. On kinnitav mõelda, et võib-olla Jeesus astus kunagi umbes sama teed vastu surmale, et lunastada mind, patust inimest. Temagi kohtas sel teel erinevaid inimesi. Neid, kes tundsid kaasa ja uskusid, kuid ka neid, kes muretsesid oma isikliku kasu ja positsiooni pärast, ning neidki, kes pidasid teda ohtlikuks eksiõpetajaks. Suur pidi olema Päästja armastus, et minna ristile surema. Mõeldes ristiteele kogeme Jumala armastuse suurust.

I peatus: Jeesus mõistetakse surma
Pilaatus seisab valiku ees, kas mõista Jeesus surma või mitte. Tundub, et ta püüab Jeesuse elu säästa, kuid annab rahvamassi nõudmisele järele ja laseb pigem Barabase vabaks. Nii annab inimlik kohtumõistja järele masside nõudmisele ja laseb süüdlase vabaks, õige aga määrab hukkamisele. Omal viisil on Pilaatuski Jumala päästeplaani täideviiv isik, sest Jeesus pidi surema.

II peatus: Jeesus võtab risti õlale
Kui jõudsin ristiteel kabeli juurde, mis on ehitatud kohale, kus Jeesus võttis risti oma õlale, oli selle ümber hulk turiste, kes pildistasid kabelit. Nende jaoks on see vaatamisväärsus. Jeesuse jaoks oli aga surmatee algus. Kas pole me inimestena mitte selles süüdi, et Jumala Poeg pidi kandma risti, millele ta veidi aja pärast löödi? Mida tähendab üks hoone võrreldes ristiga, millel suri kunagi inimene?

III peatus: Jeesus nõrkeb esimest korda risti all
Seisan kohal, kus Jeesus esimest korda risti all langes. Kabelis olev kuju Jeesusest ristiga näitab, et Jeesusega võrreldes on rist suur. Kuid veel suurem on süükoorem, mis asetati Jeesuse õlule. Kui meenutada oma elu halbu tegusid ja süüd ning mõelda, et Jeesus kandis selle, siis on see ränk koorem. Nüüd aga tuleks see raskus korrutada miljardite kristlaste süükoormaga, kes on palunud Jumala andestust, sest Jeesus kandis kõigi patud. Nii saame koorma, mida keegi kanda ei suuda. Isegi Jeesus nõrkes.

IV peatus: Jeesus kohtub oma emaga
Üks väike Armeenia kabel on ehitatud kohale, kus Jeesus kohtus oma emaga. Seal on kuju Jeesusest koos Maarjaga. Tajun sellest õhkuvat kurbust. Milline valu võis selles kohtumises olla! Mida tundis Maar­ja, kelle Poeg läks surma, ja mida tundis Jeesus, lahkudes selle maailma kõige lähedasemast inimesest? Kuid sel lahkuminekul oli eesmärk päästa inimkond. Ning Maarja ja Jeesus võisid loota kohtumisele Jumala kuningriigis, kus pole selle maailma ahastust.

V peatus: Siimon aitab Jeesuse risti kanda
On näha, et Jeesus ei jaksa risti kanda. Seda sunnitakse tegema Siimonat Küreenest. Kas Siimon teab, mida ta teeb? Kas ta teab, et see pole tavaline hukkamine, vaid maailma Päästja lunastustegu?
Siimongi annab nii oma panuse Jumala päästeplaani.

VI peatus: Veronika pühib Jeesuse nägu
Püha Veronika oli täis kaastunnet. Ta andis oma rätiku Jeesusele, et Jumala Poeg saaks pühkida oma näolt higi, mida oli toonud raske risti kandmine. Pärimuse järgi jäid higirätikule Jeesuse näojooned. Üks hea tegu tegi Veronikast tuntud pühaku.

VII peatus: Jeesus nõrkeb teist korda risti all
Mida lähemale Kolgata mäele jõuame, seda raskemaks muutub mäkketõus. Kõik meie reisikaaslasedki ei jaksanud seda teed astuda, sest minna tuli piki ülesmäge viivaid treppe. Kui juba meie väsisime, siis seda enam kurnatud pidi olema risti kandev ja läbipekstud Jeesus, kes kulges sama teed paari tuhande aasta eest.
Päästja nõrkeb uuesti.

VIII peatus: Jeesus kohtab nutvaid Jeruusalemma naisi
Nähes Jeesust minemas kannatuse teed, nutavad naised tema pärast. Kuid Jeesus lausub: «Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu pärast, nutke pigem iseendi ja oma laste pärast, sest vaata, päevad tulevad, mil öeldakse: Õndsad on sigimatud, ja ihud, mis ei ole ilmale kandnud, ja rinnad, mis ei ole imetanud! Siis hakatakse ütlema mägedele: Langege meie peale! ja küngastele: Katke meid!» (Lk 23:28–30) Issand näeb ette Iisraeli rahva tulevikukannatusi.
Neid kannatuse tagajärgi kohtame Jeruusalemmas mitmel pool. Nutumüür on üks kannatuse sümboleist.
IX peatus: Jeesus nõrkeb kolmandat korda risti all
Tee läheneb Kolgatale. Mida samm edasi, seda raskem on minna, seda suuremat pingutust nõuab treppi mööda üles astumine. Jeesuse puhul tähendas see lähenemist surmale. Nii langeb ta kolmandat korda.
Kolm on täiuslikkuse sümbol. Jeesus oli täiesti nõrkenud, kandes meie patukoormat ja oma risti.

X peatus: Jeesuselt võetakse riided
Seisan Kolgata mäel kiriku kõrval. Siit võib näha kabelit, mis on ehitatud Jeesuselt riiete võtmise kohale. Selles riiete jagamises oli alandust, omakasupüüdlikkust, ahnust. Alasti algas Jumala Poja tee siin maailmas ja nii see ka lõppes.

XI peatus: Jeesus naelutatakse ristile
Jeesus lüüakse ristile. Kui palju valu pidi ta tundma! Ta kannatas valu, sest oli seal inimeste pärast, keda armastas. Mõtlen Jh 3:16 peale, kus on öeldud: «Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.»
Just siin naelutati Jeesus ristile.

XII peatus: Jeesus sureb ristil
Kuld ja hõbe on hiilgamas altaril, mis on ehitatud Kolgatal olevasse kirikusse Jeesuse ristilöömise kohale. Seisan seal ja mõtlen, et ristilöömise hetkel polnud ei kulda ega hõbedat, palveränduritest rääkimata. Ka kõige truumad jüngrid olid Jeesuse hüljanud ja üksilduses suri Päästja patuste eest. Üksnes Maarjal ja kahel teisel naisel oli julgust jääda risti juurde. Kuid Jeesus ei neednud neid, kes ta maha olid jätnud. Vastupidi, ta andestab kõigile. Sureb kõigi eest, et neid patust vabaks osta ja neile elu kinkida.

XIII peatus: Jeesus võetakse ristilt
Ristilt võetud Jeesus asetatakse ema sülle. Surnukeha pannakse kivile, kus toimub võidmine.
Mõtlen, kui ränk kogemus võis see olla Maarjale – näha poja surma ja võtta vastu tema surnukeha. Kirikus on kivi, mille ees põlvitavad hardalt seal viibivad venelased, uskudes, et saavad osa Päästja surma õnnistusest. Ja usk on jõud, mis päästab.

XIV peatus: Jeesus pannakse hauda
Kirikusse on ehitatud teine kirik, Jeesuse haua kohale. Küünlad põlevad ja levitavad pühalikku lõhna. Kuidagi imelik on mõelda, et siin oli kunagi Jeesuse ihu puhkamas. Ta suri selleks, et meie võiksime elada. Nii tulevad just haua juures seistes pähe mõtted surmast ja ülestõusmisest. Mõtisklen nii elu kadumisest kui ka elu võidust. Mõtlen, mida tähendab see minule ja minu lähedastele.
See, mis toimus Jeruusalemmas ligi 2000 aastat tagasi, muutis maailma. Jee­sus lunastas inimkonna ja avas tee ellu. Hauakamber on tühi. Hea, et seal kedagi ei ole, sest Jeesus on üles tõusnud. Kuid enne seda andis Kristus kõik meie heaks. Võime selle tänuga vastu võtta ja see muudab meie elu. Usu läbi on meil siht ja elutee, mida mööda minna. See tee pole alati kerge. Meilgi on oma Via Dolorosa, kurb tee, kuid see pole võrreldav Jeesuse teega, sest tema kandis meie kõigi süükoorma. Meie võime olla vaid tänulikud pääste ja lunastuse vastuvõtjad. Just seda kogesin pühas linnas.
Kaido Soom

Pildigalerii: