Kestku veel armuaeg

Sain üleeile Viljandi maavanemalt jõulukaardi, mida kaunistab foto Anu Raua vastsest gobeläänist «Armuaeg», kus on kujutatud sügavsinise taeva ja hõbedaselt veikleva mere piiril kõrguvat kosmilist liivakella, kuhu kaks inglit avatud pihkudest tähekujulisi liivateri puistavad.
«Armuaja» tähendust aitab avada Anu Raua mõtisklus: «Igal inimesel on oma liivakell. Elukillud kukuvad kitsast kellakaelast minevikumustrisse. Kõik rõõmsad ajad ning nukrad päevad kukuvad mälestuste kangaks. Iga eluhetk on imeline and.
Kui kogu tulevik on peaaegu minevikuks saanud, tulevad head eluliiva inglid ja poetavad veidi eluhelbeid lisaks. Et sa veel korraks võiksid imestada ja rõõmustada, et sinililled juba õitsevad ja et pääsukesed juba kohal.
Kui aga anuma alumine pool kellakaela kurguni täis, keeravad inglid kella kummuli, vahetavad põhja põhjatuse ja laotuse vastu ning puistavad elatud elu hetked taevalaotusse tähtedeks särama.»
Lähenev aastalõpp teeb mõtlikuks. Hugo Viktor Karl Wühneri kirikulaulus küsib lahkuv aasta oma viimastel tundidel:
Mis nõudsid sinu mõtted?
Su tööd ja ettevõtted,
kas olid puhtad nad?
Kas leidsid eluraja?
Või raiskasid sa aja
ja armupäevad kallimad?
Tagasi vaadates tundub mõnigi kord, et oleks võinud elada teisiti ja paremini. See, mis hinge tõeliselt tusaseks teeb, ei ole mitte eksimused ja valearvestused – tihti annavad just negatiivsed kogemused ja läbikukkumised võimaluse enese kallal töötada, õppida ja areneda. Kahju on aga raisatud, kasutamata jäetud, «surnuks löödud» ajast – hetkedest, tundidest ja päevadest, mida ei ole mõistnud või tihanud täita eluga.
«Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!» (Ps 90:12) Aega pole võimalik juhtida – isegi vastava koolituse eduka läbimise korral. Inimene saab juhtida omaenese samme ja käitumist ajas, oma valikuid, hoiakuid, tegusid ja tegematajätmisi. Elutarkuse aluseks on teadlikkus iseendast kui ajas piiratud olendist, võime aja kulgemisega arvestada, mitte sellega manipuleerida.
Mõistlik ajaarvestus ei tähenda, et inimene ei võiks olla jõude. Vastupidi – lakkamatu kiirustamine, sehkendamine ja rügamine – Figaro siin, Figaro seal! – on see, mis ei lase meil elada, rõõmu ja rahu kogemisest rääkimata.
Tulen matusetalituselt. Saatsime viimsele teele 84aastase memme, kes oli üles kasvatanud neli poega. Küsisin neilt tursketelt ja muhedatelt meestelt, missugune oli nende ema, ja sain vastuse: «Kui koju tulime, oli alati laud kaetud ja soe söök ootamas.» Ja oligi kõik justkui öeldud. Väike pisar suure mehe silmas näitas, et ema oli suutnud oma mehele ja poegadele tagada kõige olulisema – igapäevase turvalisuse, helluse ja hoole ning andnud iseseisvaks eluks kaasa kindlustunde, huumorimeele ja väärikuse.
Külastasin eile õhtul sõpra, kellel mõne nädala eest opereeriti ohtlikku ajukasvajat. Pärast jõulupühi seisab tal ees kuus nädalat keemia- ja kiiritusravi.
Kummalisel kombel ei tundunud ta seda kartvat. Sõber ütles, et näeb eelseisvas ravikuuris palverännakut – arstid hakkavad tegelema tema haigusega, tema ise aga oma hinge, ihu ja vaimu tervisega. Koju tulles sain kaasa purgitäie astelpajumoosi ja kindla teadmise – sõbra pärast pole tarvis muretseda, talle on kuus pühadejärgset nädalat armuaeg. Kas ka mulle?
Wilfried Stinissen soovitab oma raamatus «Kristlik süvamõtlus» neile, kes tahavad omandada hetkes elamise ja vaimse kohalolu kunsti, aeg-ajalt valida üks päev oma kujuteldavaks surmapäevaks: kõnelda kolleegide ja Selveri kassapidajaga ning saata oma e-kirjad ja SMSid selles teadmises, et õhtul koputab surm uksele. Paradoksaalsel viisil kogevad need, kes oma surmaga sõbraks on saanud, et surm vabastab neid mineviku painest ja tuleviku ängist ning aitab elada siin ja praegu – armuajas.
Püüan ka käesolevat kolumni kirjutada nii, nagu jääks see minu sulest viimaseks. Tänan Sind, leebe ja heatahtlik lugeja, ning palun andestust Sinult, keda olen juhtunud oma kirjatükkidega riivama. Õnnistatud jõulupühi ning kestku veel armuaeg meile ja meie rahvale.  

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist