Kirgliku armastuse aeg

Kannatusaeg on Jumala kirgliku armastuse aeg. Kristuse kannatus ammutab jõudu sügavast ja kirglikust armastusest inimese vastu. Ammutab armastusest, mis on valmis minema äärmise piirini, isegi surma. Meie eest! Meie surma!
Kristuse rist on imepäraseks sillaks Jumala ja patuse, eksinud inimese vahel. See on märk Jumala inimlikkusest – inimese poole pööratud palgest, inimese poole sirutatud käest. Armastuse vertikaalne ristipalk ühendab meid taas oma Loojaga. 
Kristuse rist on aga imepäraseks sillaks ka inimese ja inimese vahel. Selle alumine, horisontaalne ristipalk asetseb põiki läbi kõiki inimlikke piire. See jookseb läbi piiride, mille on loonud meie isekus ja kurjus, eksimus ja hoolimatus. See jookseb läbi piiride, mille on loonud inimlik väiklus ja käitumismustrid, mis on märgistatud sunnist ja vastuteenest. See jookseb läbi piiride, mille põhjuseks on ebaõiglane ühiskondlik elukorraldus, aga ka – inimlikult püüdes – parim ühiskondlik kord ja õiglus.
Selle ristipalgi üks ots ulatub ka vanglasse. Jumala kirglik armastus otsib iga inimest – ka põhjatuna näiva süü, eksimuse ja kurjuse sügavusest. See armastus asetab meid kaasinimese kõrvale, eriti sinnagi, kus on pimedust ja viha, aga ka igatsust lohutuse ja andestuse järele. Jumala armastus täidab meidki kirgliku armastusega ja kutsub armastama eksinud ja kadunud inimest: «käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud» (Ef 5:2).
Ka vanglate kaplaniteenistus ja vabatahtlikud toetuvad Jumala kirgliku armastuse ristipalgile, mis keset elu ebakindlust ja inimese eksimusi on justkui tugev laudtee, viimas üle eripalgelise soomaastiku. Eelmiselgi aastal toimus vanglates ja arestimajades arvukalt hingehoidlikke vestlusi ja jumalateenistusi, lisaks leeri-, usuõpetus- ja piiblitunde. Kaplanid on tänulikud kõigile vabatahtlikele, kes selles töös abiks ja toeks olid.
Olulise sündmusena võib nimetada kaplanite baasõppekursust, mis leidis aset sisekaitseakadeemias ja millest lisaks kap­lanitele võtsid osa ka mõned tudengid ning vabatahtlikud. Tagasiside koolitusele oli hea ning sellel aastal on plaanitud kursuse teine osa.
Aasta lõpuks valmis hiljuti ilmunud kaplaniteenistuse käsiraamat (vt tutvustust ajalehes Eesti Kirik 7.03.). See on vanglate kaplaniteenistuse jaoks oluline sündmus, sest annab märgiliselt tunnistust meie senisest arengust ja praegusest olukorrast. Käsiraamat korrastab ja võtab kokku teadmisi, millega arvestamine on vajalik kaplanile ja vanglatöö vabatahtlikule, samuti erinevatele vanglateenistujatele, olgu selleks siis valvur või juhtkonna liige. Käsiraamat on mõeldud kasutamiseks ka sisekaitseakadeemia justiitskolledži õppetöös.
Kaplanite pilgud on jätkuvalt murelikult neil, kes vanglast vabanevad. Endine kinnipeetav, kes soovib oma elu muuta, vajab kaasinimeste julgustavat sõna ja tegusat abi. Veebruari keskel kutsus Fea Üprus siin lehes üles osalema koolitusel, mille läbimisel on võimalik saada vanglast vabanenu tugiisikuks. Nii seda koolitust kui tugiisikute võrgustiku arendamist koordineerib Eesti Kirikute Nõukogu koostöös justiitsministeeriumiga. Loodan ja soovin, et see üleskutse leidis armastust – kirglikku armastust! – täis säravaid silmi ja aitama kibelevaid käsi.
Kannatusajal ei ole tähelepanu keskpunktis mitte meie, vaid Kristus, tema armastusest kantud kannatus. See on kannatus, mis vabastab meid uuele elule tänus ja rõõmus. Seetõttu ei ole ka kannatusaeg määravalt kurbuse aeg – see on ühtlasi tänu ja rõõmu aeg! Seetõttu ei saa me olla rahul ka olukorraga, kus meie kaasinimene kannatab. Me astume talle mööda ristipalki vastu. Seda ka siis, kui see meile endale kannatust ja valu põhjustab ning ohvrit nõuab. Kannatusaeg on kirgliku armastuse aeg!

Johann-Christian Põder,
justiitsministeeriumi vanglate osakonna nõunik-peakaplan