Kirik ja naised

Hiljuti küsis minult üks tuntud katoliiklane, olles kuulnud, et meie vaimulikud on nüüd preestrid, kas naisvaimulikud on siis preestrinnad. Võiks vastata muidugi luterlastest naljameeste kombel: abielus naisvaimulikud on preestrinnad, vallalised naisvaimulikud aga preestritarid.
Hiljuti ilmutas oma «sügavat pettumust» üks meie naisvaimulik, olles lugenud üleskutset «lugupeetud ametivendadele». Et seal polnud nimetatud ametiõdesid, tundus üleskutse talle «lausa absurdne» (Eesti Kirik 12.05., lk 4). Ilmselt oli tema reaktsioon liialdav, kuna naiste «esimeesteks» nimetamist on üldiselt aktsepteeritud. Õigupoolest väljendas tema reaktsioon aga tõika, et naine ja vaimulik ühes isikus tundub tänapäevalgi veel harjumatu ja võõrastav.
Teisalt peab aga tõdema, et naised on algusest peale olnud kirikus üsna otsustavaks jõuks. Saksa uustestamentlase Klaus Bergeri väitel on naisi olnud kirikus algusest peale rohkem kui mehi.
Võim on aga olnud kirikus meeste käes. Meestele paistavad üldse meeldivat hierarhiad. Suure hoole ja armastusega seatakse paika istmed, kuhu keegi istub ja kes on kelle ülemus.
On tõsi, et piibellik religioon lõi mõra paganlikku patriarhaalsusse, mis kujunes viimastel aastatuhandetel nomaadide rändavas (seega mehi soosivas ja naisi tõrjuvas) ühiskonnas, kus elatuti kauplemisest ning linnadesse kogunema hakanud rikkuste röövimisest.
Kaupmehed ja sõjamehed (nii pole öeldud naiste solvamiseks, sest kaup-naised või sõja-naised kõlaksid samuti viletsalt) on ikka olnud mehed. Meeste loodud on needsamad hierarhilised institutsioonid, kus rõhutatakse autoritaarsust ning peetakse loomulikuks survet, vägivalda ja tingimatu allumise kohustust. Paganlik-patriarhaalne sangar on ikka olnud jõuline, vägivaldne, enda maksmapanija, võitleja, sundija, võtja, omaja jt n-ö mehelike omaduste valdaja.
Juutide ja kristlaste ühiskonnas sai aga sangariks märter, kelle puhul on olulised n-ö naiselikud jooned: ohvrimeelsus, tasadus, alandlikkus, leebus, õrnus, andmine, loovutamine jne. Juudi pärimuses seoti koguni pattulangemine Kaini ja Abeli looga, s.t vägivalla tulekuga (paradiisiaias kaotas inimsugu üksnes surematuse).
Ka kristlikus ühiskonnas – eriti vaimulikus hierarhias – püüti «maskuliinsete» tunnustega ühendada taas «feminiinseid» omadusi, mida oli tõrjunud patriarhaalne reziim. Pauluse sõnul peavad kõik kristlased surmama oma «teravad» omadused ning arendama nn pehmeid voorusi (Kl 3:5jj.12jj). Kirikuisa Cyprianuse sõnul ei saa Jumal olla Isaks neile, kellele Kirik pole Emaks.
Kristlus suutis tuntavalt mõjutada Euroopat aga üksnes piiratud ajajärgul. Praegu on Euroopa ainult vormiliselt kristlik: teooria järgi armastas ja ohverdas Kristus meie eest, et meie ei peaks enam armastama ja ohverdama (nn head teod ei tee kedagi õndsaks). Meie peame ainult «uskuma» Jeesusesse, et Ta teeb seda, mida meie (õnneks) enam tegema ei pea ning võime elada nagu ehtsad paganlikud sangarid – ehkki kristlikult kaunistatud siltide all.
Mis mõjub siis naisvaimulike puhul võõristavalt? Küllap see, et neil tuleb selga tõmmata meeste patriarhaalsed ja rohmakad rõivad. Mis tähendus on tõigal, et naised kipuvad vaimulikeks? Osalt on see kompensatsioon selle eest, et naiselikkus on olnud kiriklikus (nagu ka riiklikus) hierarhias sajandeid tõrjutud.
Oli aeg, mil (meeste) pikki pükse kandev naine tundus veider ja ebamoraalne – nii nagu praegu tundub kleidile ustavaks jäänud naisterahvas eriti kombelisena. Ehk saabub ükskord päev, mil naisvaimulikud ei tundu enam meestele võõrad, vaid veidrikeks peetakse pigem naiste sõimajaid.
Millal asuvad naised meesteametisse – kõige otsustavamatel hetkedel! Kes pidid seisma Kristuse risti all – muidugi Peetrus koos jüngritega! Ent need «sangarid», kes Jeesuse käest olid kõrgeid kohti kaubelnud Tema paremal ja pahemal käel, olid ära jooksnud ning loovutanud koha naistele.
Naised on olnud ka edaspidi kirikus juhtpositsioonil otsustavates olukordades: nemad hoidsid pärimust Vaiksel Laupäeval, nõukogude ajal jne. Ka nüüd, mil mehed jooksevad ära ebapopulaarseks muutunud vaimulikust ametist, asuvad nende asemele naised, kes on samuti meie «lugupeetud ametivennad» (või -õed).
Arne Hiob, assessor