Kirik ja tema juht

Kümmekond aastat tagasi kirjutas Canterbury peapiiskopi oikumeenilisi suhteid korraldav sekretär Norman Platten Jumala armust, mis tuleb nähtavale hea tahtega riigitegelaste tegevuses ja tavainimeste poliitilises aktiivsuses. Ta meenutas sündmusi, mis olid seotud Berliini müüri lammutamise ja seni kaheks rindeks jagunenud Euroopa võimusuhete ootamatu muutumisega.
Kas me oskame näha Jumala kätt ka maistes tegudes ja sündmustes? Jutlustasin lõikustänupühal Urvaste kirikus. Ütlesin, et nagu põlluharimine, nõuab inimtegevuse iga valdkond – olgu selleks oma kodu rajamine, laste kasvatamine või igapäevane töö – jõudu ja tarkust, milles inimene püüab anda oma parima. Aga kui ta on teinud, mis temast sõltub, peab ta ikka kannatlikult ootama ja lootma, et tehtu pole olnud asjata, vaid sel on Jumala õnnistus. Pikemas perspektiivis oleneb ettevõetu tulemuslikkus just sellest.
Jumala ligiolek siin elus ja maailmas on varjatud ligiolek. Kuid ristiinimene peaks arvestama Temaga igas asjas. See ei vabasta meid vastutusest, aga vabastab meid enesekesksusest ja jumalatust muretsemisest ning õpetab usaldama Issanda juhtimist.
Kiriku tegevuses on alati esmane ja keskne kiriku tegelik juht, Issand. Seetõttu ei ole õige rõhutada: mina tulin usule, mina leidsin Jeesuse, mina tegin õige otsuse või valiku. Usu nägemisviis on teistsugune. Algus ja ots pole meie käes. Õigem on tänuliku meelega tunnistada: Jumal on otsinud ja leidnud meid, Tema on kinkinud meile usu ja sidunud meid endaga, Tema on andnud meile elus kätte õige suuna ja tee. Tema on meid kutsunud ja juhatab meid.
Sest Tema on ühtlasi see, kes hoiab ja kannab kogu kirikut. Ta juhib ka üldkirikus ja kogudustes eelseisvaid juhtkonna valimisi. Ta saab seda teha inimeste kaudu, kes ei lähtu ainult oma isiklikest sümpaatiatest või sellest, mis tundub hetkel kasulikum olevat, vaid kes näevad oma otsustes ja valikutes kõrgemaid sihte ning usaldavad kiriku Issandat.
Seoses valimistega tähendab see praktilises käitumises vähemalt kahte asja. Esiteks need, keda kutsutakse ja tahetakse valida, ei tohiks ise Jumalale kätt ette panna ega tõrkuda nagu Mooses: «Läkita, keda läkitad, ainult mitte mind!» (2Ms 4:13). Jumala riigi töös ei vajata pealtvaatajaid, vaid oluline on igaühe vastutus, omapoolne panus ja üksteise toetamine. Kuid me tohime loota ka sellele, et valijad toimivad usalduses Jumala vastu.
Need aga, kes valivad ja annavad oma hääle, peaksid mõtlema, kas asjaosalise omadused ja võimed aitavad tal koos oma kaastöölistega täita kiriku põhiülesannet, mille aluseks on Kristuse misjonikäsk. Otsustamise kriteeriumid peaksid lähtuma kiriku kui tervikliku Kristuse ihu ülesehitamise vajadustest ja sellest, et oleme kutsutud olema Jumala mõnesuguse armu head ja ustavad majapidajad.
Usk on alati usaldus Jumala vastu ja lootus, et Tema juhatab meid. Kui seisame tõsiste otsuste ees, on meie ülesanne palvetada ja paluda selgust ning teha seda lootuses, et Tema vastab meie palvetele. Me sõltume Tema õnnistusest. Lõpuks on ju Tema see, kes ütleb viimase sõna nii taevastes kui maistes asjades.