Kirik kui võrgustik või koostöövorm

Eeloleval pühapäeval peetakse meie kirikutes ja kogudustes misjonipüha. Ka tuleva aasta 22.–23. jaanuaril toimuv EELK vaimulike konverents keskendub misjonile. Konverentsil kõnelevad prof Randar Tasmuth (misjonist algkristluses), õp Annika Laats (misjonist luterliku teoloogia valguses), dr Lea Altnurme (eestlaste ootustest kirikule) ja õp Tauno Toompuu (misjoni rakendusvõimalustest tänases kirikus). Oma kogemusi tutvustavad Soome ja Inglismaa kirikute esindajad.
Tauno Toompuu, üks konverentsi peakõnelejaid, on arvamusloos «Kas lootust on ainult vabakogudustel?» kirjutanud: «Eestis näib luterlikus kirikus olevat arusaamatu, mis on misjon ja evangelisatsioon. Sageli võib kuulda arvamusavaldust, et kogu kiriku tegevus on misjon. Selle all siis peetakse silmas, et kui pühapäeval algab jumalateenistus, siis tehakse kõigepealt kellamisjonit, kui mängib orel, siis orelimisjonit, kui värvitakse kirikuuksi, siis on see värvimisjon, ja kui niidetakse kirikuaiamuru, siis ollakse muruniidukimisjonärid.»
Oma kogemusest koguduseõpetaja ja praostina pean eel­öeldut kinnitama. Koguduste sõnalistes aruannetes, visitatsioonidel ja vaimulike teenistuslepingute sõlmimisel sedastatakse kas misjonitegevuse puudumist või öeldakse, et kiriku uksed on avatud ning kõik, mis nende uste taga toimub, ongi misjon. Mõnikord nimetatakse misjonirubriigis vaimuliku osalemist raekoja esisel advendiküünla süütamisel või kirikukontsertide alguses peetavat palvet. On kuulda ka arvamust, et tänapäeval on ainus viis Kristusest mõttekalt kõnelemiseks inimeselt inimesele – staadionimisjoni aeg olevat läbi.
Ootan põnevusega eelolevat vaimulike konverentsi, et saada kirikliku misjoni mõistmisel suuremat selgust ning inspiratsiooni misjonitegevuse korraldamiseks koguduse ja praostkonna tasandil. Misjonipüha künnisel aga soovin viidata ühele meie kiriku võtmeküsimustest, mis on otsustava tähendusega ka misjoni kontekstis, nimelt koguduste ja vaimulike vahelisele koostööle, mis praeguses EELKs on pigem erand kui reegel.
Palju on räägitud meie kiriku haraliolekust ja sellest, et vaimulikud on pigem üksiküritajad kui meeskonnamängijad. Raske öelda, kas niisugune suhtumine pärineb II maailmasõja eelsest kirikukorraldusest või nõukogude ajast, mil kogudused ja vaimulikud pidasid vaimset partisanisõda okupatsioonivõimudega. Või on hoopiski projektiühiskond teinud kogudustest konkurendid omavalitsuste, PRIA ja pühakodade programmi ees. Kobarkoguduste või koguduste liitude tekkimine on jäänud siiani üksnes jutuks nagu ka see, et teatud piirkondades võiksid kogudused koopereeruda raamatupidamise või lastetöö korraldamisel.
Äratundmisrõõmu pakkus tänavusel soome-ugri vaimulike konverentsil kuuldud Ungari Luterliku Kiriku strateegiat tutvustav György Krámeri ettekanne, kus ta ütles: «Kristuses ei kuulu kokku mitte ainult koguduste üksikliikmed, me ei ole üksteisega communio’s mitte ainult indiviididena, vaid ka kogudused on selle osaduskonna koostiselementideks. Koguduste vaheline koostöö, aktiivne, tegutsemisvalmis, teise eest vastutust tundev Kristuse armastus on meie kiriku jaoks veel hiiglaslikuks varjatud tagavaraks. Seepärast tahaksime teadlikult sellisena näha ja selliseks kujundada oma strukturaalset ülesehitust, et iga kogudus kui Kristuse osaduskond võiks olla selles võrgustikus üheks võrgusilmaks.
Tahaksime arendada suhtlust koguduste vahel, sest eks see ole tõhusa koostöö eelduseks. Samas ei tähenda võrgustik mitte ainult infotulva, vaid see on ka koostöövorm, milles ühe koguduse teadmised, oskused ja võimalused muutuvad kättesaadavaks ka teise jaoks. Ühe jõuetus teenib tänu koostööle Jumala au just seetõttu, et selle kaudu saab teoks vennaarmastus.»
Tasub liikuda selles suunas, et meie kirik ei oleks jäiga hierarhiaga institutsioon ega usuliste vabaühenduste liit, vaid pigem võrgustik või koostöövorm osalemaks missio Dei’s. Vaimulike konverents nagu ka äsjalõppenud juhatuseesimeeste konverents tahab anda selleks oma pisikese, ent olulise panuse.

Marko Tiitus,
EELK vaimulike konverentsi juhatuse esimees