Kiriklik meedia kogukonda loomas

Eesti Kirik ja teised kiriklikud meediaväljaanded täidavad mitmeid rolle, millest üheks olulisimaks on kahtlemata kiriku seisukohtade vahendamine laiemale üldsusele. Ent unustada ei tohiks ka nende tähtsust kirikuinimeste ühteliitmisel.
Ühisidentiteedi tekkimise aluseks on nimelt suhtlemine. Kui inimesi on palju, ei saa see aga toimuda vahetult, vaid ainult massikommunikatsiooni abil. Heaks näiteks on rahvusluse esiletõus XIX sajandil. Tuhandete väga erinevate inimeste vahel, kes elu jooksul kunagi omavahel kokku ei puutunud, tekkis tollal ühtekuuluvustunne suuresti selle põhjal, et nende maailmamõistmist kujundas samade ajalehtede lugemine.
Kuidas on aga ühise kiriku tundega praeguses EELKs? Tundub, et see on suurem vaimulike ja teiste töötegijate seas. Seejuures on olulised hariduse omandamisel või kiriku üritustest osavõtmisel tekkinud sidemed.
Tavakirikulised aga nii palju omavahel kokku ei puutu ning seepärast võib arvata, et nende üldkiriklik identiteet kuigi tugev ei ole. Siiski, näiteks hiljuti tekkinud eestpalvekoguduste traditsioon ning populaarseks muutunud bussiekskursioonid teistesse praostkondadesse on kindlasti positiivset mõju avaldanud. Piiskoppide viimastel aastatel sagenenud külaskäigud on aga tõenäoliselt tugevdanud sidet kirikuvalitsuse ja koguduste vahel. Ent ikkagi on raske luua ühtekuuluvustunnet suures kirikus, mis koosneb tuhandetest liikmetest, kes üksteist isiklikult ei tunne.
Seetõttu ei tohiks jätta tähelepanuta, et kiriklik meedia võiks samal moel kaasa aidata kiriku ühisidentiteedi kujunemisele nagu Perno Postimees omal ajal eesti rahvust luua aitas. Eri Eestimaa nurkades toimuvad kirikukohviaegsed mõttevahetused on ju võimalik just leheveergudel ühte sõlmida. Lisaks saab ajakirjandus anda kaaluka panuse ka diskussiooni kvaliteeti, pakkudes võimalust tugineda kontrollitud faktidele ning asjatundjate hinnangutele.
Et seda rolli täita, tuleb olla aga lugejate silmis usaldusväärne. Ühelt poolt sõltub see ajakirjanike professionaalsusest ja vastutustundlikkusest. Teisalt aga sellestki, kui ausad ja avameelsed kirikuinimesed ise meediaga suhtlemisel on. Halva mulje jätab näiteks see, kui kõike püütakse ilustatult kujutada ning ilmselgeid probleeme ja vastuolusid maha vaikida.
Ent palju tulu tõuseb sellest, kui kiriklik ajakirjandus puudutab teemasid, mis inimestele tõepoolest korda lähevad, ning teeb seda viisil, mis mõjub veenvalt. Nõnda tekib elav suhtlus kirikuvalitsuse, töötegijate ning eri koguduste kirikuliste vahel, mida muude vahenditega nii suures kirikus ilmselt saavutada ei õnnestuks. Võib loota, et selle tulemuseks on usalduse ja ühtekuuluvustunde tugevnemine kiriku liikmete vahel.
Iseäranis oluline on see praegusel murranguajal, kus kirikute mõju ühiskonnas sõltub üha vähem traditsioonidel põhinenud autoriteedist ning üha rohkem sellest, kuivõrd kristlik kogukond suudab isekeskis kokku hoida.

 

 

 

 

Rain Soosaar,
reporter