Kiriku mandaat

Möödunud laupäeval osalesin Välis-Eesti piiskopkonna Rootsi praostkonna sinodil, kus esitleti praostkonna aruannet. Tekkis põgus arutelu, kas peaks jätkama statistilisse aruandesse koguduse piirkonnas elavate eesti luterlaste koguarvu märkimist või mitte. Põlvkonnad on vahetunud ja koguduste piirkonda on saabunud uued eestlased, kellega kogudustel kontakt puudub. Võõral maal on raske määrata eestikeelse misjonipõllu ulatust.
Ka Kodu-Eestis küsitakse, kellega me kirikuna tegelema peaksime ning mida teeme statistikas kajastatud liikmete, annetajaliikmete või täiskogu liikmete arvuga. Kiriku algusaegadest peale pole kirikul olnud ükski teine arv olulisem kui Kristusele ristimisel võidetud hingede arv. Just seda näitajat märgib aruandes liikmete arv kokku. Vanemates aruannetes märkis seda hingede arv.
Nelijärvel toimunud vaimulike konverentsil tõstatas õpetaja Annika Laats küsimuse, millest koorus ettepanek, et peaksime aruandesse lisama veel ühe lahtri, kuhu märgime koguduse piirkonnas elavate inimeste koguarvu. See aitaks analüüsida, kui suurt osa kogukonnast kohalik kogudus kaasata on suutnud ning kui suur on veel misjonipõld selles kihelkonnas. See ettepanek toetab veendumust, et me ei ole kutsutud teenima kirikuna mitte ainult neid, kes on juba ristitud ja Kristuse omad, vaid peame jätkuvalt ristima ja õpetama kuni «ajastu lõpuni» (Mt 28:20).
Sarnaseid mõtteid esitasin sügisel Maarjamaa 800 juubeliaasta konverentsil peetud ettekandes, kus muu hulgas ütlesin: «Kui tühjas külas olevasse kirikusse keegi ei tule, pole see probleem. Probleem on see, kui külatänav on pühapäeval rahvarohke, kuid sellel tänaval või selles külas pole kirikut või on kirik endiselt tühi ja naabruses olev kaubanduskeskus kihab külastajatest. See on meie misjonipõld!» Vaimulike konverentsi ettekandes täpsustasin mõtet veelgi: «Inimesi tuleb minna kirikuaia tagant küla keskelt või linnaväljakutelt püüdma ja see inimeste püüdmise viis on kindlasti seotud kiriku kahe olulise, olemusliku ja müüride vahelt väljapoole suunatud ülesandega: diakoonia ja misjon.»
Teades, et viimase rahvaloenduse alusel vaid vaevalt kolmandik täisealistest eestimaalastest peab ennast mõne kristliku kiriku liikmeks, ei saa me puhata. Töö ootab! 2015. aastal oli luterlasi meie oma statistika kohaselt umbes 159 816, kellest nimelise annetuse oma kogudusele tegi 29 022 ehk 18,15 protsenti liikmetest. Annetuse keskmine suurus annetajaliikme kohta oli 41,20 eurot ehk iga kirikuliikme kohta 7,48 eurot. Ükski neist näitajatest pole see, mis võiks lasta meil rahulikult puhata.
Siiski, meil tuleb leida aega tänuks ja kiituseks, et veel jagub töötegijaid, keda viinamäele tööle saata. Tööpõld on suur, sest minna tuleb kaugemale välja kirikuaia turvalisest müürist ja pastoraadiaia piirist. Kogukonna keskele! Peame muutma oma mõtteviisi selles suunas, et me ei tegutse kirikuna vaid oma liikmete seas. Nõnda on minu hinnangul olulisem see inimeste arv meie kihelkonnas, kes veel pole kuulnud evangeeliumi kuulutust. Just see annab kogudusetööle selle mõõtme, mida Jeesus pidas silmas, kui käskis meil minna kuulutama kõigile rahvastele.
Olgu meile siinjuures kinnituseks ja julgustuseks, et ükski teine organisatsioon pole suutnud kuulutada sõnumit, mis suudaks koondada suuremaid hulki eestimaalastest kui kiriku kuulutus ülestõusnud Kristusest. See on tõde, mis ei liiguta masse, sest ei taga paremat homset ajalikus elus või maises riigis. Ometi on see paeluvam ja tõsiseltvõetavam kui mistahes poliitiline programm või valimislubadus. Isegi rahva nimel valitsevad kõik parlamendierakonnad kokku ei suuda oma ideede ja poliitiliste vaadete ümber koondada liikmeskonnana rohkem kui 50 981 liiget, kellest nimelise annetuse on teinud vaid 6037 (!) ehk 11,84 protsenti liikmetest. Riigieelarvest 5,4 miljoni euroga rahastatud parlamendierakondade liikmete annetuse keskmine suurus annetaja kohta oli 2015. aastal 21,78 eurot ehk iga erakonnaliikme kohta 2,67 eurot aastas.
Olgu nende erakondadega, kuidas on … Neil on rahva mandaat valitseda riiki, meie asi on ristida ja õpetada, et juhtida inimesi Kristusele järgnema ja ka ise talle järgneda. Kirikul on kindel ja aegade lõpuni kestev mandaat Kristuselt endalt ning meie statistika ei mõõda muud kui seda, palju hingi on veel puudu hetkest, mil saame juubeldada, et kolmainu Jumala nimesse on lõpuks ristitud kõik rahvad.

Urmas Viilma,
peapiiskop