Kirikuelu aegade tuultes

Iga ajastu on püüdnud kiriku kindlaid seisukohti mõjutada. Ikka vastavalt tolle hetke arusaamadele ja inimlikule tarkusele. Sellest on sageli tekitatud palju segadust. Inimlikud arusaamad ja teaduslikud seisukohad on ajas muutunud. Kiriku kuulutus ja pühakirja tõed on ikka püsima jäänud.
Siiski on asju, mis kiriku elukorraldust on muutnud ja meie elu vorminud.
Oli aeg, kui loomulikuks peeti matta surnuid kiriku põranda alla. Kui seal ruumi väheseks jäi, siis kiriku lähiümbrusesse. Siis ilmselt mingeid surnuaiapühasid ei peetud. Iga pühapäev oli siis justkui surnuaiapüha. Kui umbes 250 aastat tagasi tuli keisri korraldusel rajada kirikust kaugemale eraldi surnuaiad, siis tekkis loomulikult vajadus ka aeg-ajalt surnuaias jumalateenistuse pidamiseks. Varsti kujunesid surnuaiapühad suurteks koguduse ja kogukonna suvisteks kokkusaamisteks. Lahkunute haudadele koguneti nagu suguvõsa kokkutulekutele. Jaanipäev tundus olevat surnuaiapühaks kõige sobivam aeg. See oli suviste tööde vaheaeg. Kevadised tööd olid tehtud ja heinaaeg ei olnud veel alanud.
Aeg on jälle muutunud. Suve pühade rütmi ei määra enam põllutööd. Ka surnuaiapüha ei ole, vähemalt suuremates linnades, koguduse püha. Rahvas on liikuv ja surnuaias ei puhka enam ammu ühe koguduse liikmed. Surnuaiad on jätkuvalt pühad paigad, kuid ei liida enam kogukonda endisel viisil. Ka surnuaiapüha tähendus ei ole enam endine ja jaanipäev ei pruugi mitmel põhjusel olla sobivaim aeg surnuaiapüha pidamiseks. Aeg muudab meie elurütme.
On ilmselt palju muidki asju, mis on ajas muutunud. Kogu Euroopas vähenes pühapäevaste kirikuliste arv sellega, kui laupäev sai tööst vabaks päevaks. Oli võimalus ehitada suvekodu ja nädalavahetust veetma sõideti sinna, kus kirikut ei olnud lähedal.
Nimetan veel ühe erilise ilmingu. Jõulupühade kulminatsioon on rahva hulgas nihkunud jõulupühadelt jõuluõhtule. Sellegi põhjuseks võib osaliselt olla see, et eelmise riigikorra ajal olid jõulupühad tavalised tööpäevad. Jõulupühadel pidid inimesed olema tööl. Tööinimesel oli suure söömaaja valmistamine, perekonna kokkukutsumine või maakoju sõitmine jõulude ajal takistatud. Ainus, mida teha sai jõulude tähistamiseks, oli jõuluõhtul kiriku külastamine. Tihedalt õlg õla kõrval jõulukirikus viibimine andis erilise tunde. Seda tunnet tullakse jätkuvalt kirikust otsima. Igal juhul on jõuluõhtu erakordsus meie hinge pugenud lisaks jõulusõnumile ka paljude muude asjaolude tõttu.
Kirikus käimisele on ilmselt suureks takistuseks saanud ka asjaolu, et inimeste talveriietus on kapitaalselt muutunud. Kirikute temperatuur on aga talvisel ajal enamikus kirikutes ikka samaks jäänud. Kasukad ja vildid on peenemate riiete vastu välja vahetatud. Saanid ja reed on rahvamuuseumis. Kirikud on suurelt jaolt ikka samasugused nagu sada aastat tagasi. Kui omal ajal kirikusse tulles oli ree peal kaks tundi istutud ja kui siis kirikusse tuulevarju sai, oli soe ja mugav olla. Nüüdse riietusega hakkab kirikuline juba esimese laulu ajal lõdisema. Kui kirikus ei ole hea olla, siis ongi nii, et ei ole hea olla. Inimene ei taha ju minna sinna, kus ei ole hea olla. Välised põhjused võivad meid mõjutada. Esialgu üksikute otsuste tegemisel. Hiljem traditsioone lammutavalt.
Üldiselt on kirikuelu üheks tunnuseks osadus. Asju tehakse üheskoos. Usulist elu ei praktiseeri inimene üksi ja privaatselt. Nii nagu laulupidu ei pea igaüks omaette. See eeldab, et inimestel oleks ühel ajal võimalik kokku tulla. Kuid tänapäeval ühiskond ei broneeri aega kirikus käimise jaoks. Pühapäeval kirikusse tulekuks tuleb aeg leida pakkumisterohkelt üritusteturult. Mäletan, kuidas Tartu rattaralli peakorraldaja pidi võistluselt paariks tunniks ära põgenema, et kirikus leeriõnnistus vastu võtta. Kõigil muidugi ei jätku seda kangelaslikkust. Aeg mõjutab meid.
Siiski ma ootan aega, kui kirikuelu ja usk hakkavad mõjutama elu meie ümber.
Õnnistatud suve ja puhkuse planeerimisi soovides

Joel Luhamets,
piiskop