Kirikumuusikud kohtusid sel sügisel Rumeenias Sibius

Kirikumuusikud Euroopa 14 riigist said kokku Sibius ehk sakslastele Hermannstadtis. See on endise Transilvaania, sakslastele Siebenbürgeni riigi pealinn, mis praegu kuulub Rumeenia koosseisu.

Sibiul ja üldse Transilvaanial on kirju ajalugu. Linn ja selle lähiümbrus on kuulunud aegade jooksul sakslastele, ungarlastele, türklaste ja paljudele teistele, tänapäeval rumeenlaste valduses. Endiselt on sealkandis kombeks kasutada linnade puhul kolme erinevat nimevarianti: saksakeelne, rumeeniakeelne ja ungarikeelne. Transilvaaniat peetakse õhtu- ja hommikumaa ristumispaigaks.
Rumeenia oli minu jaoks täiesti tundmatu maa. Sibiusse jõudmiseks tuli kaks korda lennukeid vahetada. Maandumisplatsi «otsides» ehk siis pisikesele lennuväljale saabudes oli esmamulje õhust, et see maa näeb välja nagu mutionude küla. Karpaadid, mille kohal tiirutasime, paistsid mustad ning üksteise kõrval ja küljes nagu väiksed mutimullahunnikud. Sibiu asubki mägede vahel n-ö väiksel lagendikul, kuigi see on siiski piisavalt suur, et mahutada mitmeid pisikesi linnu ja külakesi, ent mägede front on kogu aeg silmapiiril.

Sakslasi jääb vähemaks
Sibiusse oli kogunenud seekord kirikumuusikuid 14 Euroopa riigist, et tutvuda Rumeenia saksakeelse Evangeelse kiriku muusikaga. Saksa kultuuriruumi kuulumist on seal siiani märgata, kuigi see väheneb iga päevaga. 1989–1990 saabus Rumeeniasse aeg, mida saab võrrelda Eesti ajaloost 1939.–1940. aastatega, kui sakslasi ootas nende ajalooline kodumaa.
1989–1990 lahkus Rumeeniast ligi 90% seal elanud sakslastest. Paigale jäänud sakslased ei ole suutnud arusaadavalt hoolitseda kõikide kirikute eest, mis korraga tühjaks jäid. Nii nägimegi palju kasutuseta kirikuhooneid. Pole kogudust, pole õpetajat, on vaid tühjad sakraalehitised. Saksa kirikumuusikajuht Kurt Philippi ja tema abikaasa Ursula on teinud tänuväärset tööd ning püüdnud päästa kirikutest oreleid, tuues need linnakirikutesse.
Nägime linnades kirikuid, milles 3–4 või veelgi enam töökorras orelit! Siiski arvatakse, et kokku on sealkandis oreleid u 200, millest vaid 50 on kas päästetud või töökorras.
Riik ei toeta kirikuhoonete korrastamist ja nii nad seal seisavad ja lagunevad. Samas hakkas riik sotsialistliku režiimi lõppedes suure hooga toetama ortodoksi kirikut ning nii kerkis üle maa u 900 uut kirikuhoonet, millest samuti enamik seisab tühjalt või suisa poolelioleva ehitisena. Raha sai otsa. Hooned planeeriti ja ehitati aga ülivõimsad ja suured!
Kurvalt tühjade kirikute kõrval nägime aga ka palju ilusat. Suuremates linnades eksisteerivad ja töötavad kõrvuti ortodoksi, katoliku, luterlikud ja vabakirikud. Ja neis ei saa kurta ka vähese osalejate arvu üle.
Saksa kultuur on endise Transilvaania aladel hästi säilinud, kohalikud räägivad meelsasti saksa keelt, eksisteerivad ja olid olemas ka sotsialismi ajal saksa koolid ning nendesse oma laste panemine on tihti prestiiži küsimus. Paljud rumeenlased kasutavad seda võimalust.
Kuna sakslasi jääb järjest vähemaks ja nende kirikutes on kasvamas rumeenlastest protestantide arv, arvavad kohalikud sakslased, et peagi pole olemas enam Rumeenia saksakeelset Evangeelset Kirikut, vaid ongi vaid Rumeenia Evangeelne Kirik. Juba praegu tehakse palju koostööd ning kuigi ühistel jumalateenistustel lauldakse veel osaliselt nii saksa kui rumeenia keeles, siis jutlus peetakse kõigile arusaadavas rumeenia keeles.
Sibius elab umbes 200 000 elanikku, kellest sakslasi on ümmarguselt 2000 ja need jagunevad omakorda evangeelseteks luterlasteks ja katoliiklasteks.

Lambakarjad ja villavaibad
Linnatänavatel kohtas väga erinevaid inimesi. Välimuse järgi hinnates sakslasi, tumedamanahalisi ungarlasi, aga ka hästi palju mustlasi ja nendest tegelikult siiski erinevaid rumeenlasi. Inimesed olid üldiselt soojad ja sõbralikud, kuigi tänavatel nähtu ning teeninduses kohatu meenutab aega Eestis 1990ndate alguses. Igal pool liikus palju ortodoksi vaimulikke, eramajadel oli üldjuhul alati maja otsas rist ja riste nägi ka igal pool mujal, näiteks vabaõhumuuseumis kaevurakmetel.
Minu jaoks tundus uskumatu ja eriline, et näen 21. sajandi Euroopa Liidus oma silmaga lambakarju, kellega koos on väljal alati ka karjane. Just täpselt selline, nagu lapsepõlvest mäletan piltidel ning eriti laste pildipiiblis. Pika mantliga, kepp käes, kaabu või rätik peas – sellised nad olid ja absoluutselt iga karja juures oma karjane.
Külastasime ka teist olulist Transilvaania linna Kronstadti. Seal on uhke 1300. aastatel ehitama hakatud Must kirik. Kirikus on neli orelit, kõik väga erinevad. Samuti on kirikus sadu Türgi päritolu seinavaipu.
Kronstadt on olnud ajaloos väga oluline kaubateede ristumiskoht ning seetõttu ka rikas ja iseseisev linn. Selles linnas oli palju türklaste kaubapunkte, mistõttu säilitatakse uhkeid, lugusid jutustavaid vaipu kirikus. Villast vaipu kasutati ka kirikupinkidel istumise all. Kogudusse kuulub 1000 inimest, palgal on kolm pastorit, jumalateenistused toimuvad läbisegi kõikides kohalikes keeltes. Kogudusele kuuluvad ka näiteks lasteaed ja vanadekodu.
12. sajandist pärit Tartlau kindluskirikut külastades tundsime huvi, miks osa pinke on ilma seljatugedeta, samas kui pühakojas tagapool on mugavad seljatugedega pingid. Vastuseks saime, et kuna vanasti käisid naised kirikus uhkete rahvariietega, siis need ei mahtunud pingile, kui sellel oli ka seljatugi, järelikult pidid naised istuma seljatoeta pinkidel sirge seljaga.
Muusikast ka. Esimesel õhtul kuulasime kontserti, kus esines kohalik professionaalne kammerorkester ning Sibiu Bach-koor. Bach-koor – see on otsene viide saksa kirikumuusikale. Tegemist on kooriga, mis kuulub koguduse juurde, kuid koosseisult on suuremad kui tavalised kogudusekoorid. Repertuaar on enamasti klassikaline, palju kantakse ette suurvorme. Sel korral esitati meile motette, koraalivariatsioone jms.

Muusikat kuulates ja kaasa lauldes
Meil avanes võimalus laulda koos Bach-kooriga pühapäevasel jumalateenistusel dictum’it. Dictum on põhimõtteliselt sama mis koraalimotett. Seda viljeldi sealkandis tohutult ja peamiselt 17.–18. sajandil.
See on nn Gebrauchsmusik (tarbemuusika – toim.), mis tähendab, et seda kirjutati vastavalt vajadusele. Reeglina kirjutas kohalik koguduse kirikumuusik igaks pühapäevaks uue dictum’i vastavalt pühapäeva teemale ja Piibli kirjakohtadele. Samal nädalal tuli see ka koorile selgeks õpetada, mistõttu ei saanud olla tegemist väga keeruka teosega.
Konverentsil osalejad said laulda dictum’it teemal «Keegi ei saa teenida kaht isandat korraga» koos Bach-koori, solistide ja kammerorkestriga. Selline praktilise kirikumuusikaga tutvumine on muusikutele enamasti see kõige tähtsam ja vajalikum. Kohalik, kohe pensionile jääv kirikumuusikajuht Kurt Philippi on teinud ära aukartust äratava töö saksakeelse kirikumuusika päästmiseks Siebenbürgenis. Ta on käinud tühjades kogudusemajades ja korjanud kokku lugematul hulgal noote, mis olid enamasti ilma kaanteta ja väga halvas seisus. Tema abiga on need saanud endale taas kaaned ümber ning mitmed neist ka välja antud – mõned suisa esmakordselt, sest dictum’ite üleskirjutamisel harrastati stiili, et partituuri kokku ei kirjutatudki. Enamik leitud dictum’itest on säilinud vaid partiidena ja käsikirjaliselt.
Paar päeva Sibius. Kohtumised ja mõttevahetused vanade tuttavatega. Tutvumine kohalike oludega ja mitte ainult muusikaga andis mõtteainet pikaks ajaks. Minusugusele ajaloohuvilisele jäi seekordsest kohtumisest ehk isegi kõige rohkem meelde paralleelide tõmbamise võimalus Eesti ajalooga.
Sealsete sakslaste lugu on väga sarnane meie baltisakslaste ajalooga. Sealne sotsialistliku režiimi lõppemine sarnane meie iseseisvuse taastamise ajaga. Nende kiriku praegune olukord ühiskonnas on sarnane meil toimuvaga. Isegi kliima oli suhteliselt sama mis meil. Vaid loodus oli teistsugune ning need lugematud lambakarjad, mida isegi lennukist oli näha – valged täpid keset rohelist heinamaad. Aga Jumal on üks nii Eestis kui Rumeenias, nii ortodoksi kirikus kui evangeelses kirikus. Ja see on see, mis loeb.
Sigrid Põld