Kodanikuühiskond loob aluse turvalisusele

Võrrelda 280 miljonilise kodanikuühiskonna tegevust USAs Eestiga, kus on vaid üle ühe miljoni kodaniku, on riskantne: üks on suur riik teisel pool maakera ning teine väike õhtumaa riik.
Siiski saab leidub kohti, kus väärtused kattuvad, ja seetõttu saab nende kahe riigi kodanikutegevust võrrelda. Pean silmas seda, et mõlemas riigis kehtib demokraatlik süsteem ja mõlema riigi põhiline usustruktuur on protestantlik. Selles kontekstis on inimese enesealgatus, kõrgemalt poolt käsku ootamata, arusaadav ja põhineb põhiseadusele.
Seitse aastat tagasi vahetasin oma senise elukoha Ameerika Ühendriikides ……. linnas elu vastu Eesti pealinnas Tallinnas. Olen tajunud, et taasiseseisvunud Eestis on kodanikuühiskonna mõiste juurdunud suhteliselt kiiresti.
Kolmandas sektoris on juba tuhandeid valitsusväliseid organisatsioone, mittetulundusühinguid (MTÜ), vastu on võetud kodanikuühiskonna arengukontseptsioon, heategevus laieneb ja tegeletakse rahastamise küsimustega.
Igaühe väike panus
Siiski tundub, et areng on pidurdunud. Hiljuti avaldas õiguskantsler Allar Jõks arvamust, et valitsejad tunnustavad kodanikuühiskonda Eestis vaid sõnades. Tema vihje valitsejatele toob esile kolmanda sektori erinevuse USAst. Eestis nagu teisteski Euroopa riikides on tavaks, et MTÜdele saadakse enamasti toetust valitsuselt. USAs rahastab kolmandat sektorit peamiselt erasektor: firmad, fondid ja isikud.
USAs on tavaline, et näiteks Ameerika Südameliit või muu tervise huvides tegutsev MTÜ pöördub eraisikute poole palvega küsida naabritelt rahalist toetust oma tegevusele. Oma kogemustest saan ütelda, et annetusi tuleb eranditult igast kodust, tavaliselt väikseid summasid, aga kui kõik kokku panna, siis resultaadiks on kaunis kopsakas summa.
Üleriiklikud MTÜd pöörduvad ka suurte firmade poole, kes korraldavad korjandusi oma tööliste hulgas. Mõne MTÜga on vahel olnud skandaale, kui on avastatud, et ladvikus on raha oma taskusse pistetud, aga üldiselt ei ole see mõjutanud negatiivselt inimeste tahet toetada kodanikutegevust.
Vabatahtlikud abilised
USAs on tavaline, et ollakse vabatahtlikult abiks mõnes asutuses või institutsioonis. Näiteks aidatakse raamatukogu üritusel, kus müüakse raamatuid, mille tulu läheb raamatukogule uute raamatute ostmiseks. See on omateenitud raha lisaks omavalitsuse eelarvest saadud summale raamatukogu ülalpidamiseks. Paljud külastavad vabatahtlikult linnahaiglas patsiente neile lilli viies või aitavad muu mittemeditsiinilise tegevusega.
Koolides abistavad lastevanemad oma vabast ajast õpetajaid tundides, söögisaalis või pärast tundide lõppu laste kojuminekul. Eriti lastega seotud tegevused kaasavad inimesi. Lastevanemate ühingud jälgivad huviga kooli õppeprogramme ja otsivad nende toetuseks võimalusi – taas lisaks ametlikule eelarvele.
Pärast kooli veavad vabatahtlikud lastevanemad spordivõistlusi ning aitavad korraldada koolimajas õhtuseid üritusi.
Balti riikide eest
Mis puutub poliitilistesse organisatsioonidesse, siis praktiliselt kogu tegevus nn rohujuure tasandil on vabatahtlik. Linnas, kus mina elasin, polnud kunagi palgalist parteilast. Neid leidub vaid keskkontoris.
Poliitilise tegevuse vallas tooksin üheks edukaks kodanikualgatuse näiteks 1987. aastal minu ja minu tuttava initsiatiivil organiseeritud baltlaste organisatsiooni, mis tegi lobby-tööd osariigi Washingtoni saadikute hulgas lootuses vabastada Balti riigid.
Organisatsiooni tegevuse tulemusena hääletasid kõik osariigi saadikud USA Kongressis alati nende küsimuste poolt, mis puudutasid Balti riikide iseseisvuse taastamist. Kõik organisatsiooni juhid olid vabatahtlikud ja liikmed katsid tegevuskulud.
Peab lisama, et tavaliselt tegutsevad vabatahtlikuna need, kes on majanduslikult kindlustatud. Sellistel inimestel on rohkem vaba aega, ka saab ta oma ressurssidega tegevust toetada.
Paljud USA kodanikud on aktiivselt tegevad oma koguduste üritustel kas siis jumalateenistust ette valmistades, koguduseliikmeid uksel tervitades, seltskondlikke koosviibimisi korraldades jmt. Religioossed institutsioonid on ju ka valitsusvälised ja kodanikud liituvad nendega vabatahtlikult.
Vajalik valitsuse toetus
Eestis on majanduslik olukord halvem kui USAs ja seetõttu ei saagi veel olla nii aktiivset vabatahtlikku osalemist kui USAs. Vaatamata olukorrale leiavad siiski paljud ka Eestis aega oma igapäevase töö ja pereelu kõrvalt anda oma panus kodanikutegevusse.
Eelpool vihjasin USA kodanike rahalist toetust MTÜdele. Üldiselt ei saa Eesti kodaniku käest raha veel küsida ja seetõttu ongi vaja valitsuse toetust kodanikuühiskonna arendamiseks ja tugevdamiseks.
Miks kodanikuühiskonda on vaja? Praktika näitab, et need ühiskonnad või poliitilised süsteemid, kus rohujuure tasemel eksisteerib tõhus kodaniketegevus, on stabiilsemad ja turvalisemad. Need on ka inimlikumad ühiskonnad, kuna inimesed hoolitsevad selle eest, et naaber hätta ei jää.
Kodanlik ühiskond kui mõiste on igivana. Antiikaja Ateena kodanikud tulid kokku ja arutasid ühiseid küsimusi ja lahendasid ühiseid probleeme. Sealt pärinevad ka meie demokraatlikud printsiibid. Demokraatiale vastandatud autokraatlikud süsteemid ei jäta ruumi kodanikualgatusele ega -tegevusele. Neid viimaseid on ajaloos olnud. Meil endal on taoline naaber ja ajaloost näeme, kui ebastabiilne selle riigi kord on olnud.
Ilvi Jõe-Cannon,
politoloog