Koguda enda ümber valguse poegi ja tütreid

Suvisel pööripäeval on päev pikem ööst sedavõrd, mida rohkem põhja poole minna. Talvisel pööripäeval on pimeduse ja valguse suhe vastupidine. Seega on kõikumine valge ja pimeda aja vahel suurem Eestis kui Jeruusalemmas Iisraelis. Eestis on ka valguse pidustused suuremad kui Jeruusalemmas.
Pööripäevadel on sündinud kaks piiblitegelastest. Suvisel pööripäeval Ristija Johannes (nii on tema nimi heebrea/arami keeles, kreeka keeles Johannes, eesti keeles Jaan. – E. S.), talvisel pööripäeval Jeesus.
Sugulased Johannes ja Jee­sus on ilmale tulnud ühel ja samal aastal. Johannes on Jeesuse vanatädi poeg ja sündinud vaid mõni kuu enne Jeesust. Avalikku tegevust alustades olid nad tublisti üle 30 aasta vanad.
Valju sõnaga prohvet
Kuna nüüd on  jaanipäev, siis räägitagu Jaanist. Tema vanemad olid ainupoja sündides vanad inimesed ja surid peatselt. Orvu kasvatas suureks ja andis talle hariduse essenlaste (indlejate) klooster (vt lk 1:80).
On tähelepandav, et klooster ja kõrb on sealsetes keeltes sama tähendusega. Jaan ei jäänud kloostrivennaks. Temast sai avaliku elu ja usutegelane, kes oli nii Rooma anastajate kui ka Jeruusalemma omavalitsuse ametikandjate vastane. Rahva seas oli tal aga suur poolehoid.
Jaan oli prohvetina Jumala poolt saadetud valmistama inimesi ette Messia tulekuks. Ta otsis rahva seas meest, kellest saaks Messias (kreeka keeles tähendab messias Kristust. Nii hakati Jeesust kutsuma aga alles aastakümneid pärast tema ristisurma. – E. S.), kes koguks sõjaväe ja ajaks maalt välja roomlased.
Jaan pidas rahva kõlblust madalaks. Sellistena ei kõlba tulla Jumala juurde. Need, kes tema kõnede mõjul hakkasid pürgima kõrgemale tasemele ja meelt muutsid, ta ristis ja kuulutas meelt muutnuteks.
Kõnedes oli Jaan terava sõnaga (Mt 3:7,10): «Kui ta nägi paljusid varisere ja sadusere tulevat ristimisele, ütles ta neile: «Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest? Kirves on pandud juba puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja heidetakse tulle.»» Jaani avalik kriitika puudutas ka Heroodes Antipast (valitses Galilead 4 eKr – 39 pKr. – E. S.), kes Jaani vangistas ja naise nõudel tappa lasi.
Jaan sai teerajajaks Jeesusele
Talvisel pööripäeval sündinud Jeesus, kes alustas avalikku tegevust aasta-paar hiljem, oli sama teravasõnaline. Jee­sus kõneles rahvale kord kevadel Jordani alamikus. Teda olid tulnud kuulama ka asjamehed-nuuskurid Jeruusalemmast.
Sellest kohtumisest on tänapäeva tulnud ja jäänud püsima Piibli metafoor – hundid lambanahas –, mis iseloomustab salalikke inimesi. Lugu oli järgmine. Kõrgel mägedes asuvas Jeruusalemmas oli ilm olnud külm. Seal kanti kasukaid, karv sissepoole.
Jordani jõgi on 1200 m madalamal. Siin oli ilm palav. Nuuskurid pöörasid kasukad pahempidi, karv väljapoole, ja käisid teiste seas nagu lambad. Jeesus ütles neile: «Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid» (Mt. 7:15).
Ristija Jaan on teatanud selgesõnaliselt, et on Jeesusele vaid teerajajaks. Selleks ta on jäänudki, sest ütleb Jeesusele viidates: «Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema» (Jh 3:30).
Jaan vihjab päeva pikkusele, mis jõulust peale kasvab. Nii peab kasvama ka Jeesuse pooldajate arv. Ristija Jaani sündimisest, s.o jaanipäevast peale, kahaneb päeva pikkus, s.o Ristija pooldajate arv kahaneb – ta on vaid suure tegelase eelkäija. Jaani ülejäänud pooldajad sulavad ajapikku Jeesuse järgijatesse. … valgus kasvab ja ristiusk on võitmas kogu maailma.
Nii Ristija Jaan kui ka Jeesus tegutsesid rahvahulkade keskel ja eraldi. Isiklikke kokkupuuteid oli neil vähe. Kummalgi olid oma õpilased. Kummaski mehes toimis Jumal. Jeesus hindab Johannest kõrgelt, öeldes: «Naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest, aga väikseim taevariigis on suurem temast» (Mt 11:11).
Sõnajalaõied õitsevad meis endis
Jaanilaupäeval, 23. juunil (lõunamurdes jaanipuulpäiväl) tuuakse tuppa kased, küpsetatakse saia ja tehakse õlut, käiakse saunas, kiigutakse, supeldakse. Õhtul pannakse põlema jaanituled nii maas kui ka üleval ridva otsas.
Olen pärit Haanja Alulinnuse kõrgustikult. Meie mäele paistis üle 50 tule, kaardistamise torni üle 100 tule. Tule juures lauldi palju ja mängiti pille. Kõlasid ärkamisaja rahvuslaulud. Hüpati üle tule, ka tüdrukud hüppasid. Tüdrukutel olid seljas villased seelikud, villased sukad, peas villane rätt. Villane sellepärast, et see ei võta tuld.
Kui tuled kustusid, läksid noored paarikaupa sõnajalaõit otsima. Muidugi nad leiavad oma sõnajalaõie, sest need õitsevad meis endis. Järgmisel päeval mindi kalmistupühale.
Mäletan üht II maailmasõja järgset jaanilaupäeva. Tegime jaanituld kuskil Keava-Lelle vahelisel mäel. Olime laulnud rahvuslaule ja jumalasõna-laule. Parajasti kõlas laul «Võit meile peabki jääma»: kui oleks ilm täis kuradeid, kes tahaksid meid neelda, ei karda meie kedagi, eks Jumal võib neid keelda… Tol ajal oli keelatud nii laul kui ka tuletegemine. Järsku kerkisid oru hämarusest tulevalgele nõukogude võimumehed ja küsisid, kuidas te tohite laulda niisugust laulu.
– Seda laulu laulsid Vabadussõja sõdurid 1919. aasta jaaniõhtul kuskil Võnnu ja Riia vahel, kui nad mõisnikele peksa andsid. Ega siis Moskva pole jälle ühte heitnud mõisnikega? Meie küll ei ole kuulnud midagi seesugust, ühmas keegi meist.
– Ei, ei ole, vastas üks kinni võtma tulijatest.
– Kui nii, siis laulame edasi, olime kindlad.
– Laulge edasi, andsid tulijad alla, aga lahkudes kustutage tuli!
– Tuld ei saa kustutada, tule jätame südamesse põlema…
Valguse pojad maailmas
Või teine pildike Rapla kalmistupühast 50ndatel aastatel. Kolhoos oli jätnud sööti kalmistulähedased põllud. Rahvas toodi kokku veoautodel, mis põllule pargiti. Seal müüdi jooke ja toitu. Raplasse oli tulnud kokku 15–17 000 inimest. Kohal oli ka usuvastase töö volinik, käskis aruandes vähendada kalmistupühast osavõtnute arvu ja pühal söömaajal olnute arvu.
Kirikus mälestati ristiusu alg­aegade veretunnistajaid, Vabadussõjas ja viimases sõjas langenud sõdureid, metsavandi. Laulsime Enn Võrgu «Muru kasvab mulla peale…». Altaril oli sini-must-valge lilleseade. Õpetaja pere oli selleks puhuks kasvatanud «musta» tulbi. Valitses sõnnipäine vaim, Ristija Jaani vaim… Vastupanuliikumine sai sellest tuge.
Ristija Jaan oli saanud kloostris ülesande olla valguse poeg, vabaduse poeg ja koguda enda ümber valguse poegi. Jeesuski ütles: mina olen maailma valgus (Jh 8:12).
Olge valguse pojad ja valguse tütred!
Evald Saag (1912–2004)