Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Soome Luterliku Kiriku Tampere piiskopkond ja USAs asuv Delaware-Marylandi Sinod jätkavad koostööd.

11.–24. septembrini tuldi kokku Ameerikas ning Eestit esindasid assessor Urmas Viilma, UI rektoraadi juhataja Kadri Lääs ning õpetajad Rene Reinsoo ja Algur Kaerma.

Programmi käigus külastati piirkonna suuremaid ja tähtsamaid linnu: Washingtoni, Baltimore’i, osariigi pealinna Annapolist. Samuti külastati Gettysburgi Teoloogilist Seminari, mis on üks ELCA teoloogilistest õppeasutustest ning valmistab ette vaimulikke ja annab täienduskoolitust pastoritele ja koguduse töötegijatele.

Osaleti õhtusöögil, mille korraldas Delaware-Marylandi piiskop H. Gerard Knoche. Põhirõhk langes siiski erinevate luterlike koguduste külastamisele ja koostöövõimaluste arutamisele n-ö rohujuure tasandil.

Veidi taustast

Delaware-Marylandi Sinod on oma 183 koguduse ja enam kui 90 000 ristitud liikmega üks osa Evangeelsest Luterlikust Kirikust Ameerikas (Evangelical Lutheran Church in America). Luterlik kirik Ameerikas jaguneb üle Ühendriikide 65 geograafiliselt piiritletavaks allüksuseks.

Glenmary Uurimiskeskus esitas 2000. aastal põhjaliku ülevaate Ameerika usklikkonnast, eri kirikute ja konfessioonide osakaalust ning nende liikmete geograafilisest paiknemisest üle maa.  Sealt on näha, et luterlased moodustavad üle riigi suuruselt kolmanda kogukonna baptistide ja katoliiklaste järel.

Luterlikud kirikud ise on ajalooliste protsesside ja vastuolude käigus koondunud kaheks: üks neist juba eelpool mainitud Evangeelne Luterlik Kirik Ameerikas, ning teine – Missouri Sinod. Geograafiliselt on luterlasi kõige enam põhjapoolsetes osariikides, Missouri Sinodi luterlased on koondunud ka keskosariikidesse.

Piirideta maailm

Külaskäigu meeldivaks kulminatsiooniks kujunes eestikeelne jumalateenistus pühapäeval Baltimore’i eesti koguduses, kus jutlustas õpetaja Heino Nurk. Sõbralikku emakeelset võõrustamist kahe nädala jooksul kogesid nii Algur Kaerma kui ka Urmas Viilma.

Et Westminster on Paide sõpruslinn, siis oli õpetaja Kaermal põnev kohtuda sealse Jumalaarmu luterliku kiriku vaimuliku Matthew C. Fuhrman’iga, kes otsis kontakte Paide kogudusega juba oma kirjas 2005. aastal.

Algur Kaerma oli meeldivalt liigutatud soojast vastuvõtust ja kohtumisest sealse linnapeaga, samuti tööst, mida tehakse vabatahtlike ja palgaliste ühisel jõul ning mis muudab kiriku elavaks paigaks seitsmel päeval nädalas.

Positiivsed kogemused

Ka assessor Urmas Viilma rõhutas üllatavalt suurt vabatahtlike osatähtsust koguduste töös. «Mulle meenub ühe Ameerika pastori sõnavõtt, milles ta muude statistiliste näitajate hulgas nimetas, et igapäevases kogudusetöös osaleb aktiivselt 1100 vabatahtlikku.

Tegemist oli suure linnakogudusega Washingtonis, kuid sellegipoolest tundus see arv uskumatu, sest kooride ja muude koguduseringide liikmed loeti ette veel vabatahtlikele lisaks,» tõdes Viilma.

Kolmepoolse koostöö kõige eredamaks näiteks võib pidada Annapolises asuva Püha Martini, Soome Nokia ja meie Kihelkonna Mihkli koguduse läbikäimist. Möödunud külaskäiku jäid õpetaja Rene Reinsoole meenutama koguduste juurde asutatud erakoolid, mis on küll kallid, kuid mille tase on hea ja inimeste poolt hinnatud. Nende koolide baasil kasvab ka kindel ja tugev usklikkond.

Kadri Lääs tuletas meelde, et juba aastaid on Gettysburgi Teoloogilise Seminari inimesed toetanud rahaliselt meie pastorite õpet. Ta loodab, et edaspidine side toob kaasa üliõpilaste ja õppejõudude vahetuse ning mõne ühisprojekti uurimistöö vallas.

Sarnased suundumused

Ühisel arutelupäeval leiti, et sarnaselt toimub kolmel maal sisemigratsioon – inimesed liiguvad sinna, kus elamiseks on sõbralikum keskkond. Leiti, et kirik peab jõudma sinna, kus on inimesed.

Laste- ja noortetöö metoodika eripära määrab tõsiasi, et noored on päevast 4–5 tundi arvuti taga. See paneb mõtlema multimeedia võimaluste ning nende kasutamise oskuse üle olukorras, kus kirik ei saa lõpuni maailmaga kohaneda, kuid ei saa paista ka kohatuna.

Järgmine kolmepoolne delegatsioonide kohtumine leiab aset kahe aasta pärast Soomes ja Eestis.

Mari Paenurm