Kõik on ju vaba valik

Meenub, kuidas ma noore ja innuka kristlasena esimest korda paastuma hakkasin. Olin kusagilt kuulnud, et loobuda tuleb sellest, millele on eriti raske «ei» öelda.
Nii keelasin paadunud lihasõltlasena endale ära kõik, mis kas või kaudselt liha meenutas, keskendudes vapralt ainult taimsele. Pean tunnistama, et see oli minu esimene ja viimane n-ö korralik paast, mille algusest lõpuni läbi viisin.
Toona olin küll kannatusnädala alguseks oma paastumisega jõudnud niikaugele, et poes käies hakkasid lihaletist möödudes süljenäärmed nii kõvasti tööle, et halvasid mõtlemise. Mõte järjekordsetest juurikatest ja kalast õhtusöögilaual ajas aga ainult vihale. Suunurkade ning sõrmeotste lõhenemisega ei osanud algul ise mingit seost luua. Oma hinnangu andis perearst, kes teatas, et see pole midagi muud kui rauapuudus ning et liha on vaja rohkem süüa…
Põhjamaa inimestena pole ilmselt alati väga arukas igasuguste paastumistega katsetada, eriti kui puuduvad sellekohased teadmised. Või siis pole arukas igasuguse paastumisega jätkata, kui see hakkab organismile mingil moel ebameeldivat mõju avaldama. Kindlasti oleneb palju ka sellest, millest konkreetselt loobutakse ja mis eesmärgil. Mingi toiduaine piiramine ei oma vähimatki mõtet, kui seda tehakse masinlikult, ilma sügavama mõttetööta, lihtsalt tegemise pärast. Sellisel juhul saab paastumise keskseks ideeks üksnes meeleheitlik paastu lõppemise ootus, milles pole jälgegi Kristuse kannatustest.
Kui palju aga neid kannatusi tänapäeval üldse paastumisega seostatakse, on ka omaette küsimus. Peamine eesmärk näikse siiski olevat kaalu langetamine ja miks mitte teha seda siis, kui kogu kristlik maailm üksmeelselt liha suretab. Vähemalt eeldatakse, et usklikkuse üks kindel osa on tingimata paastumine ja seda kindlasti toitumisega seoses.
Mõnikord peielauas ikka juhtub, et nähes pastorit šnitslisse kahvlit löömas, küsitakse, et kas teie siis ei paastugi. Millegipärast kujutletakse, et kristlased (või «tõsiusklikud», nagu kristlasi omakorda liigitada armastatakse) ja eriti vaimulikud sulgevad kannatusaja alguses oma külmkapid tabalukkudega ning tegelevad 40 päeva ainult paastu ja palvega.
Tegelikkuses on asjad mustvalge asemel veidi värvilisemaks muutunud ning rituaalsed toimingudki omandanud laiemaid skaalasid. Nii ei saa ka öelda, et paastumise puhul on kristlikus maailmas tegemist millegi valdavaga. Vähemalt mitte selles mõttes, nagu endale reeglina ette kujutatakse. Paastumine ei pea tingimata olema midagi sellist, millega heitlemine meil lõpuks eluisu ära võtab – pigem võiks sellest mõelda kui eluviisi muutmisest. Endalt küsimisest, mida ma peaksin enda juures muutma, mismoodi oma mõtteid ja emotsioone suunama või veel midagi kolmandat tegema.
Moodne mõttemaailm annab kõige muu kõrval ka paastujale õnneks piisavalt palju vabadust: paastuda võib toidu asemel näiteks seebikatest, halbadest mõtetest, tagarääkimisest, valetamisest, kohvist, suitsetamisest, kurjusest… Millest iganes. Kõik on ju vaba valik ja lõppkokkuvõttes otsustab igaüks ise, kas ta paastub või mitte ja mismoodi see täpselt välja näeb.
Hea ja kasulik pool siinjuures ongi kindlasti see, et kannatusaja sündmuste valgel oleme rohkem altid oma eluviisi ja mõtlemist läbi kaaluma. Mõtlema sellele, mis meil olemas on, millest võiksime loobuda ja mida peaksime tegema selleks, et midagi paremaks muutuks. Kaotatud kilod on muidugi positiivne nähtus, aga pikemas perspektiivis annab rohkem tunda ikkagi see, millele oma vaimus keskendume.

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist