Kolmne Jumal surma vastu
/ Autor: Fanny de Sivers / Rubriik: Teoloogia / Number: 13. mai 2009 Nr 20 /
Tekstid, mis tunnistavad Kristuse ülestõusmisest, annavad ka keelehuvilistele ainet järelemõtlemiseks.
Eesti keeles tundub enesestmõistetav, et «surnuist üles tõusma», samuti ladina resurgere a mortuis tähendab vägitegu, millega surnu ise peab hakkama saama. Kui aga on juttu «surnuist üles äratatuist» (vt näiteks Pauluse kiri koloslastele 2 ja 3), siis tekib automaatselt küsimus: kes äratas? Ja kuidas saab neid kaht mõistet kokku panna?
Kui Peetrus Rooma ohvitseri Korneliuse majas Jeesuse elust ja surmast räägib, siis on Apostlite tegudes 10:40 kirja pandud, et «sellesama on Jumal kolmandal päeval üles äratanud…». Peetrusele ja tema kaasaegsetele on selge, et Jeesus pidas end Jumala Pojaks ja mõisteti selle blasfeemia eest surma. Jumal-Isa aga astus siin vahele ja tegi hukatu uuesti elavaks. Nagu seisab psalmis 16:10, et sa ei lase «oma vaga näha kõdunemist», tekst, mida ohtralt tsiteeritakse pärast ülestõusmispüha.
Aga Jumal on kolmne. Nõnda võib siin kasutada teisi definitsioone. Pauluse kirjast roomlastele 8:11 loeme, et Vaim äratas Jeesuse üles, nagu ta ka meid kunagi surmaunest välja toob. Niisiis Püha Vaim koos Jumal-Isaga…
Kuhu jääb siis Poeg, kes ju ka on Jumal? Inimesena sai teda risti lüüa, aga Jumalana võib ta ise üles tõusta. Eks ole loogiline? Johannese evangeelium annab sellele hüpoteesile tõsiseid toetuspunkte. «Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti» (Jh 2:19); «Minul on meelevald seda (oma elu – F.S.) anda ja minul on meelevald seda jälle võtta» (Jh 10:18).
Isa ja Poeg on üks, nad tegutsevad nii-öelda käsikäes; mida Isa teeb, seda teeb ka Poeg. Jumalana võis Jeesus ise oma laiba elavaks teha. Nõnda arvab ka Augustinus.
Võib väita, et ülestõusmise hommikul on kõik kolm Jumala isikut kohal ja et elu uusloomingus on kõigil kolmel oma osa. Mulle tundub, et kõik pühakirjas esinevad variandid ülestõusmisest ja ülesäratamisest annavad kolmainsusest realistlikuma ja arusaadavama ettekujutuse kui paljud filosoofilised targutused.
Fanny de Sivers
