Kriitilise massi appikarje
/ Autor: Mari Paenurm / Rubriik: Arvamus, Toimetaja ringvaade / Number: 1. september 2010 Nr 34 /
Ei ole just mõnus lugeda kirikuinimesena ebameeldivaid uudiseid kiriku töötajate kohta mõne lehe esiküljelt. Kalle Gaston, kes lahkus Halliste ja Karksi koguduse õpetaja kohalt, ületas uudisekünnist, ehkki tõenäoliselt ta oma sammu plaanides niisugust tähelepanu ei lootnud.
Ma ei hakkaks siinkohal kirjeldama ja tsiteerima neid seisukohti, mis paiskusid kui paisu tagant internetikommentaaridesse ja suhtlusvõrgustikesse. Igal ütlejal on kaasas oma lugu.
Julgen väita, et teatavaid märke läbipõlemisohust nägin Kalles juba mõnda aega tagasi. Me kõik oleme mõnikord iroonilised, aga vahel on see iroonia nii «tõhus», et sööb meid endid seestpoolt (mille eest kaitsku meid armas Jumal!).
Teisest küljest – eks ole neid kirikust lahkujaid juba üksjagu. Kindlasti on neil kõigil kibestumiseks mingisugune ühisosa – ja see on ju vesi vennatapu veskile, mida ilmalik meedia alati lahkelt kajastada võtab.
EELK personalipoliitika on jäänud suuresti praostide õlule. Ma ei tea, kuidas see toimib, aga kirikutöölt lahkujate järgi otsustades julgeksin oletada, et ehk vajab valdkond läbivaatamist. Olen juba ammu seda meelt, et mentorlus kas või pastoraalseminari aegu ei tohi tähendada ainult paberite täitmise juhendamist. Ja kui mentoreid ei ole, tuleb neid koolitada.
Halliste ja Karksi järgmist õpetajat (kui juhtumisi keegi peaks need kogudused korraga teenida võtma) ei oota ees «kerged kohad». Kui pühapäeval on kirikus 2–3 inimest ja juhatuse esimeest pole juba mõni aasta, siis on sinna vaja minna puhta lehena. Ja anda endast kõik. Nagu võiks olla kirikutöös igal pool. Eriti nüüd.
Mari Paenurm
