Kui kaovad mulla alla valusad peatükid Eesti ajaloost

Aastate eest viis vana metsavend Alfred Käärmann mind ühele Võrumaa surnuaiale ja näitas oma tulevast puhkepaika, kus teda juba ootas ees kallis kaasa Kleina.
Hauakivile olid tahutud nende mõlema nimed ja veel kaks sõna, millega need inimesed pealkirjastasid ja võtsid kokku oma elu. Need olid sõnad, mida Alfred Käärmann pidas oluliseks endast siia maa peale maha jätta, kui teda enam ei ole. Need olid nii tähtsad tema jaoks, et ta lasi nad raiuda kivvi. Need kaks mõjuvat sõna olid ELASIME EESTILE!
Aasta tagasi veebruaris lahkus Alfred Käärmann meie hulgast. Ta läks sirge seljaga, olles elanud oma pika elu just nii, nagu süda talle ette kirjutas. Käärmann oli kui killuke Eesti ajalugu, ta suutis üle elada võõra võimu toodud halvad ajad ja näha ära uue koidiku saabumise Eesti jaoks, kandes ise samal ajal mitmeid raskeid ja korvamatuid kaotusi.
Tema mõtted olid priid ja neid ei suutnud oma kontrolli alla painutada ei vangilaagrid ega vägivald. Mul on hea meel, et ta sängitati mulda vabas ja iseseisvas Eesti riigis, et ta ei pea lamama nimetus hauas nagu paljud teised metsavennad. Koos temasugustega kaovad mulla alla valusad peatükid Eesti ajaloost, mälestused lubamatutest igatsustest võõrvõimu all. Alles jäävad põlvkonnad, kelle jaoks vabadus on lihtsalt vabadus.
Me oleme küll lugenud toimunud sündmustest, aga need meenutavad meile rohkem ajaloolisi romaane, oleme kuulanud vanade meeste heietusi kättevõideldud vabadusest, aga sisimas elame üsna muretut elu ega adu selle kõige kaduvuse võimalust. Ometi peaksime oma isamaale mõtlema tihemini kui kord aastas, 24. veebruaril.
Nii olen ka mina palju kordi juurelnud just selle üle, mil moel saan oma igapäevaste tegemiste keskel kas või väheselgi määral juhinduda oma elu seadmisel isamaast. Ja kuigi see mõte on nii selge ja konkreetne, arvan ma tegelikult, et selle järgimine polegi nii lihtne.
Ajalool on inimestega omad plaanid ja inimestel ei jää muud üle, kui need väljakutsed kas vastu võtta või nende all põruda. Nii ei ole mitte kõigile põlvkondadele antud võimalust (või kohustust) võidelda barrikaadidel oma aadete eest, kõiki põlvkondi pole ajalugu surunud võõrastes mundrites kaevikutesse sõdima.
Kõigile pole ette nähtud vaevelda Siberis, kuid on põlvkondi, kellel ajalugu lubab pääseda kergemalt ja kellele antakse võimalus nautida varasemate põlvede vaeva ja töö vilju ehk vabadust. Mina olen just see põlvkond, see privilegeeritud nautleja.
Ajalugu oleks mind justkui hellitanud, kuid samas tunnen, et minu vastutus ajaloo ees on vaat et suurim, sest üllad ideed ja põhimõtted tunduvad klaarimad siis, kui ajad on karmid ja elu raske, kui võõrvõim hingab kuklasse ja ebaõiglus lööb pea selgeks.
Helgetel aegadel kipuvad need aga unustusse vajuma. Kas tõesti on vaja ajaloo kordumist ja langust Eesti Vabariigile, et sünniksid uued Alfred Käärmannid?
Ma loodan väga, et see pole nii. Eks igaüks peab endas ise üles leidma selle tee ja tahtmise, kuidas tänapäeva piirideta maailmas end mitte ära kaotada ja oma riigi jaoks ikka olemas olla. Samas peaks igaühes meis säilima grammike metsavenna vastupidavust, taluniku jonnakust, aatemehe ideelisust, vana naise tarkust, koolipoisi uljust ja noore lapse lootust, et Eesti riiklus ikka edasi areneks ja püsima jääks.
Püüdkem siis vältida seda, et need, kes tulevad pärast meid, ei peaks hakkama kordama meie vanaisade vaprust nõudnud võitlust, ja tehkem nii, et meiegi saaksime kunagi tõdeda: elasime peale enda ka Eestile.
Karolina Antons,
ajalooõpetaja

Kõnevõistlusele «Kolm isamaalist kõnet» esitatud töö.