Kuidas mõõta usku?

Me elame nii füüsilises kui ka vaimses maailmas. Enamasti püüdleb inimene liikumist tasakaalupunkti suunas, kus need kaks maailma saavutavad omavahel harmoonia ja saabub rahulolu ja tunnetuslik maailma mõistmine. Nende kahe maailma omavahelist mõjutamist ja vahekordade muutust tunneme kogu elu vältel ning meie meeled ja hing saavad tuge füüsilisest keskkonnas ja vastupidi. „Mente et manu“ (’mõistuse ja käega’ – toim.) on põhimõte, mida teab igaüks.

Tihti on nii, et füüsilise maailma tunnetus ja raamistik püütakse suruda peale vaimse maailma mõistmiseks. Samuti on vaimse mikromaailmast tulenevad arusaamad aitamas makrokosmose sümboolset käsitlust. Inimestena on meil alati soov selgitada välja maailma piirid ja mõõta kõike, kasutades selleks füüsika reegleid ja metoodikat.  Metafüüsilise ja sümboolse maailma mõõtmine on alati olnud soovunelmaks ning vallanud meeli aegade algusest. Kohati see õnnestub ning kohati muutub see koomiliseks. 

Teenides pea pool oma elust jõustruktuurides, olen kokku puutunud püstitatud eesmärkidega, mis kirjeldavad soovi mõõta tundeid ja veendumusi. Kaitseväe teenistuses olles pidin osalema mitmeid kordi dialoogis, kuidas mõõta kaitsetahet ja isamaa-armastust. Situatsioon on sarnane, kui meil palutakse mõõta ema armastust oma lapse vastu. Kas emaarmastuse määraks on matemaatiline maatriks, kus on arvväärtustena toodud lapsele kulutatud aeg ja raha? Teame vastust – see ei ole piisav ning meil ei ole võimalik piisavalt laiendada tingimusi ja puudub kõike haarav meetrika.

Vaimu, meelt ja usku on võimatu kaaluda või mis tahes füü­sikalise mõõteriistaga mõõta. Saame anda ainult hinnanguid ja se­da­­gi suhteliselt subjektiivseid. Juba Martin Luther on öelnud, et ei ole olemas head ega halba usku, on olemas nõrk ja tugev usk. Usu ja religioossuse sisemiste ja välimiste tunnuste hindamiseks on mitmeid akadeemilisi meetodeid, tuntum neist on Allporti-Rossi skaala, kuid need jäävad siiski piiratuks ega kirjelda kogu olemust. Inimlik loomus kannustab meid ning tahame mõõta ja kaa­luda kättesaamatut ja vaimumaailma kuuluvaid substantse. Näe­me ikka ja jälle, et keegi püüab suruda kas oma, teiste või gru­pi usku mingis­se skaalasse ja seda siis võrrelda omavahel ja eri­nevas taustsüstee­mis. Oma osa mängib siin ka meie ühiskondlik korraldus. 

Riigi juhtimine on võimalik suruda Exceli tabelisse ja lasta arvude maagial kanda selgitusi. Samuti on riiklik bürokraatia enamasti vaba emotsioonist ning vajab kindlat ja kõvahäälset esitlust ja võrdlust kindla meetrika alusel. Ei ole vaba sellisest soovist ka vanglate kaplanaat.

Vanglate kaplanaadi tegevuste hindamise aluseks saab olla võrdlus taustsüsteemidega ning tegevuste analüüs ja seos kehtivate normidega. Usun, et oleme saanud sammukese lähemale ning loonud tingimusliku võrdluse aluse. Nimelt on vanglate kaplanaat saanud valmis ühe oma tüvidokumentidest. 

Eesti Kirikute Nõukogu kiitis 17. septembril toimunud koos­ole­kul heaks usuvabaduse miinimumstandardid Eesti vanglates ja ares­timajades. Miinimumstandarditega kehtestatakse, millised tali­tu­sed peavad olema kindlatel aegadel või ajavahemikel kät­te­saadavad ning milline vaimulik kirjandus ja religioossed sümbolid peavad olema kinnipeetavatele kättesaadavad vangistuse ajal.Stan­dardid on koostatud ajavahemikul oktoober 2019 – veebruar 2020. 

Usulise teenimise vajadused on kirjeldatud koostöös kirikute ja usuliste ühenduste juhtidega. Standardid kirjeldavad usuliste ühenduste, kelle õpetust järgib viimase rahvaloenduse andmetel Eestis vähemalt 1000 inimest, järgijate vajadusi. Kõigi kirjeldatud kirikute ja usuliste ühenduste juhtidega on saavutatud kokkulepe, et vajadusel saab kirjeldatud standardeid muuta ning seda koordineerib vanglate peakaplan. 

Dokumendi unikaalsus seisneb selles, et pole olemas kirikut või uskkonda, kellel on kirjeldatud ja selgelt väljendatud oma liikme miinimumkäitumine ja normid. Kõik dokumendis kirjeldatud tegevused on läbi räägitud ja kooskõlastatud eraldi ning arvestatud erisusi ja vanglates kehtivaid piiranguid ja julgeoleku sätteid. 

Loomulikult ei anna miinimumstandardi järgimine meile joonlauda, mõõtmaks usku vanglas, kuid siiski esitab võrdluseks etaloni ja kinnituse, et Eesti vanglates tagatakse usuvabadus miinimumstandarditest oluliselt suuremal määral. 

Tanel Meiel,

vanglate peakaplan