Kuri multikultihumanism

Lugedes siit-sealt ajakirjandusest kirikut ja kogudusi puudutavaid artikleid, on ilmselt kõik ühel meelel, et nendes käsitletakse enamasti kas kirikuhoonetega seonduvat või kõlab neist kesksena läbi mure meie inimeste kirikust ja kogudustest kaugenemise pärast.
Seda viimast – kirikuliikmete vähenemise ja koguduste hääbumise teemat ekspluateerivad usinalt kõik huvigrupid, alates liberaalidest, lõpetades tõsiste konservatiividega. See on teemaks alati, kui mõni vaimulik EELKst lahkub.
Kuulutavad patu tegelikkust
Kirikust kaugenemine ja lahkumine on tõsine teema, mille üle peab mõtlema ja diskuteerima, et elavast pühakojast ei jääks alles muuseum. Tulihingelise inimesena saan ma väga hästi aru, miks inimesed esinevad jõuliste seisukohtadega, et jõuda meeleparanduseni. Enamasti jäävad need aga vaid väljaütlemisteks ning tegelikud tagajärjed loodetust tunduvalt kesisemaks.
Organisatsiooni tööd iseloomustavad mõõdikud näitavad, et kasv oli miinusmärgiga ning positiivsed lausungid ajutised. Et selline stsenaarium kipub korduma, kuuleme aeg-ajalt vaevatud vaimulikest, kes lagunemise pingele vastu ei pea ning seetõttu reservi lähevad.
Konservatiividest vaimulikel on õigus, kui nad kuulutavad kurjalt patu tegelikkust ning näitavad tõsist suhtumist nõudvat rangust. Kuid see on vaid pool tõde. Me ei saa kristlastena jätta tähelepanuta ja olla ükskõiksed vaimulike suhtes, kes oma kibeduses ülistavad islamisti veendumust.
Näiteks õpetaja Veiko Vihuri kirjutises «Vist on kuri tulekul» (ilmunud 15. oktoobril veebiajakirjas Meie Kirik) avaldab sellise mõtte: «Pattu saab ohjeldada rangete ususeadustega, nagu seda tehakse islamiriikides.»
Ilmalikust elust läbi imbunud küünikuna näen klišeelikult, et vaimulik ihaleb tagasi aega, mil oli puhta südametunnistusega võimalik inimest «päästa» hukkamise abil, ning hindab islami fundamentalismi kui normaalset ja tervitatavat praktikat.
Kirik mõistetavamaks
Selline muutmise või peatamise raev ei suuda esitada adekvaatseid küsimusi minu kui ilmiku reaalsusest lähtuvalt. Mina elan tänapäeva virtuaalses maailmas, tarbin endale ette antud arusaamu, tõekspidamisi ja koolitusi ning loen oma parema äranägemise järgi, mida pakutakse. Ma näen, et eespool viidatud konservatiiv küsib, kuidas pöörata maailm tagasi aega, kui naise koht oli pliidi ääres ja põlistatud üksnes lastekasvatajana.
Jah, see võib mõne jaoks olla tõesti ilus ja ihaldusväärne, kuid kas see ei ole sisuliselt seesama kirutud humanismi ilmalik utoopia, mis on sügavalt maine ja pragmaatiline? Seepärast küsin ilmiku reaalsusest lähtuvalt, kas praegu ei ole õige hetk kuulata ka liberaale, kes ei soovi muuta kristliku kiriku sisu, vaid püüavad kirikut muuta ühiskonnas mõistetavamaks.
Kiriku rolli sõnastada püüdes leidsin ma kõneka seisukoha näol väikese vihje 20. oktoobri Eesti Kirikus ilmunud Marko Tiituse arvamusloost «Jutlustaja uksehoidja ametis»: «Jutlustamine loob kuulajate teadvuses usumaailma või usureaalsuse, mis on vahetult seotud Jumalaga.»
Selles lauses on vastus küsimusele kiriku rollist peaaegu täiuslikult sõnastatud.
Maailm on säravam
Kuid miks siis ikkagi ei käi lääne inimene kirikus nagu ennevanasti? Kui hinnata Marko Tiituse lauset kirikust kui paigast, kus kõneldakse Jumala reaalsusest, tõeseks, siis peabki kirik tänapäeval just nii tühi olema, sest selle maailma inimene on hõivatud ilmalike pragmaatiliste utoopiate ellurakendamisega, tema rahuldub Evelin Ilvese rahvusromantiliste tervise­ideaalide järgimisega, millele ka rahvamehest kirikuõpetaja oma õnnistuse annab. Illusioonides rahvast me enam vanal viisil rahvakirikusse ei saa – maailm on säravam.
Ning kui me kuulame teolooge, näiteks Elmar Salumaad, kes ütleb järgmist: «Kas ei tule selles kõiges viimaks päevavalgele toosama igivana tõde, et paljas inimlikkus, humanum ilma jumalikkuseta osutub loomalikkuseks, kuigi see humanum võib väliselt hiilgav olla?», siis saame veendumusega vastata – «Jah!» Me ei liigu oma maise pragmaatilise humanismiga jageledes grammigi lähemale rahu poole.
Nõnda ei puuduta etteheide konservatiivsele maailmale mitte vajadust humanismi sajaprotsendiliselt sallida ja aktsepteerida, vaid seda, et maailma reaalsust patususes süüdistades ei aidata tegelikkuses tõsta inimese silmi Jumala reaalsuse poole, et näha evangeeliumi ja kuulutust.
Jaan Süld