Ligioleva kiriku sünnipäeval

Meri oli rahulik, kui EELK kirikuvalitsuse delegatsioon sõitis külla 850 aasta vanusele Soome kirikule. Kutsujaks olid Soome kiriku peapiiskop ja kirikuvalitsus.
Juubeliaasta pidustuste avajumalateenistust oli ette valmistatud enam kui pool aastat. 26. detsembri Kagu-Aasia hiigellaine jõud oli aga selline, et hästi mõeldud kavad paiskusid segi. Jumalateenistust muudeti viimasel hetkel nii, et selles kõlasid läbisegi pidu- ja leinahelid. Turu toomkirikus olid kutsutute kohtadel Rootsi, Inglise, Ingeri ja Eesti, ortodoksi ja nelipühi kirikute piiskopid ja teised esindajad. Kohale olid tulnud nii Soome president kui ka parlamendi juht, mitu ministrit jt. Jumalateenistus kanti otseülekandena edasi Soome Televisioonis.
Soome peapiiskop Jukka Paarma ütles oma jutluses, et kirik on terve, kui teda puudutavad rahva mured ja rõõmud, kui ta on tundlik, kui inimeste pisarad ei jäta teda külmaks. Ei saa kirik pidada rõõmsat pidu, kõnelda oma saavutustest ja võitudest olukorras, kus tema rahvas on leinas. Taipame taas, et elus ei lähe asjad alati meie plaanide järgi. On suuremaid jõude, mis määravad. India ookeani võimsad lained on ulatanud oma hävitava jõuga ka meieni. Kirikud on avanud oma uksed palvetajatele. Kirik on saatnud oma esindajad nendesse paikadesse, kus soomlased on kaotanud oma lähedasi. Kirik ei ole pugenud peitu ega sulgenud uksi. Jumalateenistuse lõpus võtsid kaasa teeninud vaimulikud lastel käest kinni ja astusid koos nendega kirikuliste keskelt läbi. Pisar veeres isegi presidendi põsel. Tundlik kirik ja tundlikud riigijuhid.
Järgnevatel päevadel arutasid Soome ja Eesti kirikute valitsused mitut olulist küsimust. Taas ja taas jõudsid Soome kiriku esindajad selleni, et nende kiriku arengukava «Ligiolev kirik» (Soome Evangeelse Luterliku Kiriku missioon, visioon ja strateegia 2002-2010) on kirjeldanud kiriku jaoks olulisi suundi. Selles dokumendis nähakse 2010. aasta kirikut inimestele lähedal oleva kirikuna – kirikuna, mis puudutab inimest, mis liigub inimesele lähemale, aitab inimestel liikuda lähemale Jumalale ja püüab madaldada müüre inimeste vahel. Soome kiriku juhid rääkisid sellest, et kui on uuritud, miks inimesed lahkuvad kirikust, siis peamiseks põhjuseks on isiklikud negatiivsed kogemused mõne vaimuliku või mõne muu kiriku töötegijaga.
Meie kirik on muutuste keerises. Uus põhikiri, uus peapiiskop ja kirikuvalitsus, uued seadused, valimised kogudustes, praostkondades – kirik on muutumises. Mida see kõik tähendab koguduse liikmete jaoks? Kas asjad liiguvad paremuse poole? Kas EELKst saab ligiolev kirik või kaugenevad tema juhid, vaimulikud ja teised töötegijad kiriku liikmetest senisest veelgi kaugemale? Kas muutume sensitiivsemaks või muutume nii «pühadeks», et meie juurde ei julge enam peagi keegi tulla oma lihtsate küsimuste ja muredega.
Kui vaadata seda, kui vähe on paljude linnakoguduste aruannetes koduseid armulaua jagamisi ja paljudes maakogudustes kodukülastusi, siis tekib silme ette pilt paljudest hästiharitud vaimulikest, kes on end elama sättinud «elevandiluust tornidesse» ja keda inimesed ei julge tülitada. Millised on meie jutlused? Helsingi arutelust jäi meelde väide, et teoloogia peaks olema katel, milles jutluserooga keedetakse, aga kantslist ei peaks inimestele pakkuma mitte katlaid, vaid rooga, mis on seeditav ja mis toidab. Kas meie jutlused puudutavad inimesi? Kas nendes on näiteid igapäevasest elust nii nagu Jeesusel, kui ta kõneles tähendamissõnadega, või oleme Pauluse õpilased ja peame jutluste asemel loenguid? Kas oleme osavõtlikud? Kas oleme sensitiivsed ja muutumisvõimelised?
Tormid puhuvad üle Maarjamaa, murdes ka kirikute ümbert vanu puid. Paindlikud säilivad, jäigad murtakse maha. Väga paljude koguduste kiire reageering Kagu-Aasia katastroofile, annetuste kogumine ja palved ning palju muudki ilusat kõneleb sellest, et meie kirikutes on tundlikkust ja armastust ja meiegi kirik võib muutustes liikuda samal sihil nagu soomlased – saada ligiolevaks kirikuks.