Lipupäevast ja kirikust

Möödunud reedel oli Otepääl selline tunne, nagu oleks möödunud kaheksakümnendate lõpp või üheksakümnendate algus.
Mida lähemale jõudsime Otepääle, seda rohkem oli näha koduõuedes heisatud lippe. Tervitati kolme hobuvankritäit EÜSi liikmeid, kellel oli kõigiti auväärne ja erakordne ülesanne – tuua Otepää kirikusse pühitsemiseks uhiuus sinimustvalge lipp. Kiriku juurde tuli rahvast ikka juurde ja juurde ja kui keskpäeval helisesid kirikukellad kutsega alustada pidulikku jumalateenistust, oli eesti rahvas oma esindajate kaudu kohal. Lipupäeva märksõnad minu jaoks on:
* Meie rahvusvärvide tähendus: sinise, musta ja valge sõnum ajaloos ja tänapäeval.
* Lipp kui osaduse märk, mille kaudu puudutatakse ja kõnetatakse kogu rahvast, kellele lipp kuulub, kes samade väärtuste ja ülesannete läbi lipu alla on koondunud.
* Lipu pühadus. Lipp õilistab ja seab meie ette ühised ideaalid, muudab meid paremaks. Pühaduse mõiste on sihilikult endise reziimi poolt devalveeritud, aga lipuaasta saab teenida pühadusetaju uut esiletõusu ja kasvu.
* Lipuaastal tuletatakse meelde neid, kes lipu tõttu on langenud repressioonide ohvriks või koguni surnud.
Vähe on maailmas rahvaid, kellel on nii pikk rahvusvärvide ajalugu, aga veel vähem on rahvaid, kes võivad olla õnnelikud selle üle, et rahvusvärvid ühendavad valdavat osa rahvast. Ühtekuuluvus on tunne, mis küllap paljude kaasmaalaste südames hakkas helisema, kui laulsime oreli ja pasunate saatel: «Isamaa kogudus, astu nüüd Issanda ette, tänu ja kiitusekannel, see võta sa kätte. Vägeval jõul tõusku su palve ja laul üles, kus valguse läte» (KLPR 451, 1).
Peapiiskop Udo Petersoo jutluses ja pidupäeva kõnedes toodi esile palju isikupärast. Puudutati ka rahvuslipu heiskamise temaatikat. Ühed väidavad, see peaks olema nii iseendast mõistetav, et lipu heiskamist ei peaks võtma nagu kohustust, vaid auasja. Teised ütlevad, et peaks karistama neid, kes lipu on jätnud heiskamata. Küllap mõlemal väitel on oma põhjendus. Just selle tõttu, et lipp on nii püha, ei oska ma välja mõelda karistust sellele, kes lippu ei ole heisanud. Ma olen päris kindel selles, et vajame väga neid päevi, kus ülevas meeleolus tunneme ühtsuses peituvat jõudu ja võtame üheskoos leiba. EÜSi auvilistlane Jaan Kross rääkis sellest lipupäeva konverentsi avaettekandes.
Ühe pere tunde nimel maksab vaeva näha nii ühiskonnas kui ka kirikus. Otepää lipupäev toimus vaatamata sellele, et peapiiskopi, konsistooriumi ja Eesti Kirikute Nõukogu üleskutse pidada nelipühade laupäeval oikumeenilist tänu- ja palvepäeva ei leidnud vastukaja enamikus praostkondades. Ühiskonnast ja kirikust mõeldes haagin siia juurde kirikukogu saadiku ja majandusnõukogu liikme Raivo Linnase pöördumise peapiiskopi kandidaatide poole seoses üleskutsega anda tõuge töötamaks välja EELK visiooni, missiooni ja strateegilise arengu põhialused. Ühinen kaasvõitleja Andres Põderi arvamusega, et see on oluline arutlusteema, kui praostkonnad oma kandidaadid on üles seadnud. Ettepanekute tegemine kiriku juhtimise asjus on antud praostkondade kaudu kõigile kogudustele. Valikut tehes küsitakse palves Jumala tahtmist.
Piiskopiamet ei ole töökoht, kuhu kandideeritakse. Kirikus on juhtimise olemus erinev sekulaarsest ühiskonnast. Kuna kirik on oma põhiolemuselt vaimulik osadus, on kiriku tegelik juht Kristus ja piiskopid ning kaastöölised on teenijad. Kirikus kuulub võim kõigile ristitutele, kes oma esindajate kaudu koguduses, praostkonnas ja üldkirikus teevad otsuseid. Kirik kutsub oma teenistusse vaimulikud, et nad kuulutaksid Jumala sõna ja talitaksid sakramente.
Piiskop on üksnes piiskopkonna vaimulik ja administratiivne juht. Mida piiskop saab teha, võib võtta kokku kolme sõnaga: juhatada, toetada ja edendada. Juhtimine tähendab klassikaliselt ülesannet hoida kiriku järjepidevust ja juhatada õiget teed. Toetamine viitab visitatsioonile ja hingehoidjate hingehoiule. Edendamine tähendab kogudustes tegelikult tehtava töö abistamist. Kesksel kohal on palve ja osadus. Tahan soovida tõsiseid arutelusid, et nii, nagu rahvusvärvid ühendavad meie rahvast, ühendaks piiskopiamet kirikurahvast.
Tiit Salumäe, assessor