Ma räägin sinuga armastuse keeles
/ Autor: Tiiu Hermat / Rubriik: Uudis / Number: 21. oktoober 2020 Nr 40/41 /
Jumal ei ole valinud oma rahvale omavahel suhtlemiseks lemmikkeelt, milles oma Sõna kuulutada, kinnitas peapiiskop Urmas Viilma jutluses EELK viipekeelse töö 25. aastapäeva tähistamise pidulikul jumalateenistusel 10. oktoobril Tallinna Püha Vaimu kirikus.
Jumalale on kõik keeled ühtviisi olulised, kui neis väljendatakse armastust oma maa ja rahva vastu, oma kogukonna vastu, naabri ja võõragi vastu. Jumala riigis on riigikeeleks vaid armastuse keel.
Loomulik osa EELKs
Seetõttu on ka viipekeelne töö saanud veerandsaja aasta jooksul loomulikuks osaks EELK tegevuses teiste alade ja töövaldkondade kõrval.
Tegelik algus oli küll veidi varem, kui alustasime viipekeelsete leeritundidega, kuid ametlikult astusime avalikkuse ette kevadel 1995, kui tollane peapiiskop Jaan Kiivit konfirmeeris esimesed viipekeelsed leerilapsed. Siis liitus meiega ka palju neid, kes olid leeris käinud juba varem mõnes teises koguduses, kuid oma kohta seal ei leidnud, peamiselt just keelebarjääri tõttu.
Liikmete arv oli kord suurem, kord väiksem, nüüdseks on see jäänud pidama sadakonna juurde. Kahel korral kuus toimuvatele jumalateenistustele jõuab neist vahel paarkümmend, aga vahel vaid 3–4 inimest. Paljud suhtlused ja sidemed on kolinud virtuaalruumi ning võib rõõmustada, et meie tegemistega püütakse end kursis hoida ka kaugemal olles.
Kevadeks plaanitud suurejooneline tähistamine briljant- ja hõbeleeriga lükkus kurja viiruse tõttu sügisesse ning ka osalejate arv jäi seetõttu oodatust väiksemaks – kellele sai takistuseks riigipiir, kellele tervis, oli ka neid, kes lihtsalt pelgasid suuremat rahvakogunemist.
Igaüks on kutsutud
Tagantjärele tõdesid kohaletulnud, et see oli omamoodi õnnistuseks – tunne oli palju õdusam, kõigiga sai silmsidet pidada (mis viipekeelsetele on eriti oluline), kõigiga suhtlemiseks jätkus aega.
Teenistuse alguskoraal „Täis tänu Teda kummardagem“ (KLPR 465) oli küll ajendatud järgmise päeva lõikustänupühast, kuid viis mõtted kaugemale. Tänulikkusele kõigi nende aastate eest, tänulikkusele selle eest, et oleme võinud käia koos Jumalaga, pöörduda tema poole oma emakeeles – viipekeeles. Tänulikkusele selle eest, et meie kaks briljantleerilast ja hõbeleerilapsed said uuesti kinnitada oma kunagi antud tõotust ning sellega julgustada ja kinnitada kõiki ülejäänuid.
Kohvilauda suundusime Tallinna Kurtide Majja, kus oli ootamas päevakohase pildiga tort. Oli hea meel peapiiskopile tutvustada oma kogukonna eluolu ning korraldada talle viipekeele kiirkursus. Vähemalt kaks viibet – „aitäh“ ja teda ennast tähistava viipe – omandas ta maksimaalsele hindele.
Jumal räägib meiega armastuse keeles ning pole tähtis, kuidas meie, inimesed, seda keelt nimetame – eesti, vene, inglise, viipekeel … Meist igaüks on kutsutud, meist igaühele on koht Jumala riigis.
Tiiu Hermat
Pildigalerii:
