Ma räägin sinuga armastuse keeles

Jumal ei ole valinud oma rahvale omavahel suht­lemi­seks lemmikkeelt, milles oma Sõna kuulutada, kinnitas peapiiskop Urmas Viilma jutluses EELK viipekeelse töö 25. aastapäeva tähistamise pidulikul jumala­teenistusel 10. oktoobril Tallinna Püha Vaimu kirikus. 

Jumalale on kõik keeled ühtviisi olulised, kui neis väljendatakse armastust oma maa ja rahva vastu, oma kogu­konna vastu, naabri ja võõra­gi vastu. Jumala riigis on riigi­keeleks vaid armastuse keel.

Loomulik osa EELKs

Seetõttu on ka viipekeelne töö saanud veerandsaja aasta jooksul loomulikuks osaks EELK tegevuses teiste alade ja töövaldkondade kõrval.

Tegelik algus oli küll vei­di varem, kui alustasime viipekeelsete leeritundidega, kuid ametlikult astusime ava­likkuse ette kevadel 1995, kui tollane peapiiskop Jaan Kiivit konfirmeeris esimesed viipe­keelsed leerilapsed. Siis liitus meiega ka palju neid, kes olid leeris käinud juba varem mõnes teises koguduses, kuid oma kohta seal ei leidnud, pea­miselt just keelebarjääri tõttu. 

Liikmete arv oli kord suu­rem, kord väiksem, nüüdseks on see jäänud pidama sada­konna juurde. Kahel korral kuus toimuvatele jumala­teenistustele jõuab neist vahel paar­­kümmend, aga vahel vaid 3–4 inimest. Paljud suhtlused ja sidemed on koli­nud vir­tu­aal­ruumi ning võib rõõ­mus­tada, et meie te­ge­mistega püü­takse end kur­sis hoida ka kaugemal olles.

Kevadeks plaa­nitud suu­re­jooneline tähis­tamine briljant- ja hõbeleeriga lükkus kurja viiruse tõttu sügisesse ning ka osalejate arv jäi seetõttu oodatust väiksemaks – kellele sai takistuseks riigipiir, kellele tervis, oli ka neid, kes lihtsalt pelgasid suuremat rahvakogunemist. 

Igaüks on kutsutud

Tagantjärele tõdesid kohale­tulnud, et see oli omamoodi õnnistuseks – tunne oli palju õdusam, kõigiga sai silmsidet pidada (mis viipekeelsetele on eriti oluline), kõigiga suhtlemiseks jätkus aega.

Teenistuse alguskoraal „Täis tänu Teda kummardagem“ (KLPR 465) oli küll ajenda­tud järgmise päeva lõikustänu­pühast, kuid viis mõtted kaugemale. Tänulikkusele kõigi nende aastate eest, tänulik­kusele selle eest, et oleme võinud käia koos Jumalaga, pöörduda tema poole oma emakeeles – viipekeeles. Tänulikkusele selle eest, et meie kaks bril­jantleerilast ja hõbeleeri­lap­sed said uues­ti kinnitada oma kunagi antud tõotust ning sellega jul­gustada ja kinnitada kõiki ülejäänuid.

Kohvilauda suundusime Tallinna Kur­ti­de Majja, kus oli ootamas päe­­va­kohase pil­di­ga tort. Oli hea meel pea­piiskopi­le tutvustada oma kogu­kon­na eluolu ning korraldada talle viipekee­le kiirkursus. Vähe­malt kaks viibet – „aitäh“ ja te­da ennast tähistava viipe – oman­das ta maksimaalsele hindele.

Jumal räägib meiega armas­tuse keeles ning pole tähtis, kuidas meie, inimesed, seda keelt nimetame – eesti, vene, inglise, viipekeel … Meist igaüks on kutsutud, meist igaühele on koht Jumala riigis.

Tiiu Hermat

Pildigalerii: