Maarja ei oota aasta ema aunimetust

Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna. Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel. Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.

Luuka evangeelium 2:1–7

Seda kaunist jõululugu teab igaüks, ka need, kes ilmalikud ja usukauged. Jeesuslapse sünd on jõulude pärisosa – süütu laps, kes peab maailmale tooma rahu.

Aga jätame ta täna sinna õlgedele magama, selle armsa vastsündinud lapsukese, ta ümber on armastavad vanemad ja loodame, et tal on soe. Täna heidame pilgu hoopis naise poole, kes kummardub lapse kohale, väsimuskortsuke laubal ja leebe pilk silmis. Tema on samuti oluline, ei, lausa väga oluline, ehkki Piiblis kõneldakse temast teenimatult vähe.

Pühakuga on sellel noorel naisel praegu küll vähe ühist. Nooruke, vaid 13–14 aastat vana, on ta viimasel piiril last oodates kõndinud maha pika teekonna – umbes 187 kilomeetrit künklikku ja ohtlikku rada. Aga noor naine ei kurda. Tal on kindlasti külm, sest ööd on sealkandis jahedad ja ta pole rikas, et ennast soojade riietega katta. 

Kõige ebasobivamal hetkel – kuskil pole ööbida – algab sünnitus. Epiduraali, roosa vanni ja hoolitsevate ämmaemandate asemel on loomalaut, õled ja valu. Me ei tea, kui valus sellel noorukesel, peaaegu lapseohtu Maarjal oli. Ta ei kurda. Sellest hetkest saab temast armastav ema, kelle vaikne lähedalolek hoiab ja kaitseb last ka keerulistel aegadel. Ta on inimlik ja hoolitsev.

Ja just seetõttu on Maarja lugu meile nii arusaadav ja nii lähedane. Ta on lihtsalt üks naine, ema, kes usub ka siis, kui mõistus ei suuda mõista, loodab ka siis, kui ajad on rasked ja lootus on kadunud. 

Minu ema suri enne, kui jõudis vanaks saada. Ma olen mõnikord mõelnud, kas ma ikka oskasin hinnata, kuidas ta mind lohutas, kui mul oli raske. Sain ma ikka piisavalt hästi aru, et nii paljud asjad, millega olin harjunud, ei tekkinud iseenesest? Mõistsin ma, kuidas ta hoidis mind nii palju, et jättis rääkimata oma raskest haigusest? Kas ma kunagi üldse päriselt nägin kaugemale Jeesuslapsest – ehk kas ma üldse oskasin märgata iseendastmõistetavuse taga naist, minu ema, kes oli märkamatult kõige hea looja, minu jaoks alati olemas.

Maarja kummardub lapse kohale ja loodab parimat. Ta ei tea veel, mida saatus toob – ja parem ongi. Ta teab vaid, et nüüdsest on üks uus elu tema hoida ja kaitsta. Kogu Jeesuse eluaja seisab Maarja nähtamatuna ta kõrval. Mitte jumaliku ettekuulutuse pärast, vaid sellepärast, et ta on ema.

Jeesus võib olla jumalapoeg, aga Maarja jaoks on ta lihtsalt laps. Tavaline laps, kes jagab vanematele nii rõõmu kui ka muret. Maarja ei kurda, ta ei oota tänu ega tunnustust, talle ei anta aasta ema tiitlit. Maarja armastus on isetu.

Prantslased ütlevad „Cherchez la femme“, otsige naist. Sellega mõeldakse, et iga kuulsa mehe taga seisab tihti naine, kes muudab mehe elu võimalikuks. Aga kuulsus polegi oluline, igaühel meist on sageli nähtamatu inglina selja taga naine: ema, abikaasa, vanaema, kes muudab meie elu võimalikuks, pühib meie pisaraid, tunneb meie üle isetut rõõmu ega kaota usku ka rasketel aegadel. 

Jeesuse sünni päevil oli naisel vähe õigusi, naise roll oli kuuletuda ja sünnitada. Kuid Maarjast, nõrgast ja tähtsusetust naisest, saab lunastusloo oluline tegelane. Jumal valib just Maarja imede tunnistajaks – pange tähele, jumal ei tule inimeste maailma ilma naise, Maarja heakskiiduta. Nii annab jumal märku, et naine ei ole tähtsusetu ja tühine, vaid väärikas ja võrdne. Jõululoos sünnib ime läbi naise – ja see on nii ka täna.

Märgates naist meie elude hoidjana, ei saa kahjuks mööda vaadata ka tõsistest asjadest.

Iga päev kannatavad miljonid naised vägivalla all kodus, tööl, sõdades, isegi religiooni varjus. See on maailma kõige laiemalt levinud inimõiguste rikkumine, aga ometi ei peeta seda sageli oluliseks, seda ei tunnistata ega karistata.

Me arvame sageli, et ei saa muuta suuri asju. Ometi saab muutmine ja muutumine alguse väikestest jõukohastest valikutest – kasvõi sellest, kuidas me õpetame oma lapsi märkama headust ja armastust ning seda tähtsaks pidama, kuidas me kohtleme naisi töökohal, kuidas hoiame neid, kes on end meie hoolde usaldanud.

Maarja elas ajal, mil hirm ja vägivald olid normaalsed, igapäevased nähtused. Aga ta  uskus, et maailm võib olla ka teistsugune. Kui meie nii usume, siis sünnib jõululaps uuesti. Sest läbi Maarja näitab jumal meile, et armastus – olgu see Maarja või ükskõik millise naise armastus – on väärtuslik.

Kui te kiriku jõulusärast koju lähete, mõelge korrakski ka neile naistele, kes nii sageli nähtamatuna on teie elu ilusamaks muutnud, ootamata tänu, kurtmata, preemiat saamata. Kallistage neid ja öelge, et nad on teie jõululoos väga olulised. Sest nagu Maarja on meile näidanud, ei seisne tõeline vägi jõus, vaid armastuses.

Soovin teile kõigile ja teie lähedastele kauneid jõulupühi!

Ethel Lillemägi

Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane