Maksumaksja uitmõtted
/ Autor: Mari Paenurm / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 7. aprill 2010 Nr 17 /
Aegade edenedes olen üha enam jõudmas veendumusele, et head ideed ja raha kipuvad maas vedelema, ja on tore, kui leidub ka neid, kes mõne mõtte või teo toel need üles korjavad.
Kiriku ja koguduste seosed rahaga on erinevad nagu küllap ka nende inimeste hulk, kes koguduste ülalpidamiseks ja nähtavamaks tegemiseks vaeva näevad.
Raha kõnetab meid igal hetkel, ka läbi küsijate. Kui lähen Interneti-panka, võin osa võtta ka annetuskeskkonna tegemistest, mõnel Interneti-leheküljel võin toetada kes teab mis projekte ja turuväravas anda oma osa seal kerjavale memmele.
Olen oma toetused jaganud koguduse, kristliku meedia, üliõpilasseltsi ja oma laste vahel ning ka raskematel päevadel mõelnud, et ära söön ma selle raha muidu nagunii.
Minu kodukoguduse aruande analüüsist selgus, et 80% annetustest tuleb 17% koguduseliikmete käest. See on päris kõnekas number ja toetab veelgi teooriat, mille kohaselt teeb organisatsioonis kogu töö ära ligi 20% selle liikmes- või töötajaskonnast. Ehkki siin on rahast juttu.
Võib-olla me oleme erand, kuid järjest rohkem sümpatiseerib mulle mõte heategevusmaksust. Või kultuurimaksust, kuidas selle nimi ka pole. Vastavalt sellele kohustuslikule maksule saaks iga inimene Eestis valida, keda või mida ta toetab. Ja ma julgen oletada, et kirikut toetaks ka suur hulk neid, kes ise liikmeskonda ei kuulu.
See oleks kahtlemata proovikiviks kirikule – kas suudame kõnetada tänapäeva inimest ka nii, et ta oma raha meile toob. Ja siis võiks ka aruandes veidi selgemalt rääkida ristitud hingedest kui liikmetest ning aegade edenedes kujundada kiriku eelarvet.
Mari Paenurm
