Me ei tea päeva ega tundi

Mt 25:1–13
Kirikuaasta lõpul kõneleme valvamisest ja valmisolekust. Ei ole kerge seletada, mida valvamise ja valmisoleku all õigupoolest mõelda tuleb. Mida see endast kujutab? Kas seda, et inimene mõtleb pidevalt viimselepäevale või oma surmatunnile ning püüab aina mõistatada, millal üks või teine kätte jõuab?
Või seda, et inimene loobub kõigest muust, ei tee enam midagi, istub, käed rüpes, ja ootab Issanda tulekut? Mis elu see oleks, kui inimesed mõtleksid üksnes surmale ning viimsele kohtupäevale? Või ei olegi tarvis elust rõõmu tunda – maailm on ju hädaorg, millest tahame nii ruttu kui võimalik minema pääseda!
Arvan, et Jeesus mõtleb valvamise ja valmisoleku all muud. Sellest annab märku ka tänane tähendamissõna – jutustus kümnest neitsist. Neitsid pidid ootama peigmehe saabumist, et koos temaga pulma minna, kuid kõik jäid magama.
Sellegipoolest ei sõidelda kõiki sõgedaiks, vaid ainult viit – ülejäänuid nimetatakse mõistlikeks ja nad pääsevad koos peigmehega pulmamajja. Niisiis ei sõltu see, kas keegi on valvel ja valmis, mitte sellest, kas ta magab või on ärkvel, vaid millestki muust. Kui Jeesus kõneleb valvamisest, ei mõtle Ta eneses urgitsemist ega Issanda tulemise päeva püüdlikku väljaarvutamist. Miski muu on oluline.
Kõik neitsid jäid magama ja ometi nimetatakse ühtesid mõistlikeks, teisi aga rumalaiks. Milles seisnes nende erinevus? Jeesuse jutustatud loos on asi selge: ühtedel oli vajalikul määral lambiõli kaasas, teistel mitte. Pulmalauda pääsuks oli tarvis, et lambid põleksid, ja nii jäid ukse taha need, kes ei olnud selle eest hoolitseda taibanud.
Küllap oleme kogenud, et unustame tihtipeale üht-teist olulist tegemata. Veel sagedamini lükkame mingid kohe tegemist vajavad asjad viimasele minutile, ja nõnda võib juhtuda, et oleme millegagi lootusetult hiljaks jäänud.
Võib-olla olid nood viis sõgedat neitsit unustanud piisaval hulgal õli oma lampide tarvis kaasa võtta? Võib-olla arvasid nad, et küll nad jõuavad? Inimesed mõtlevad tihtipeale, et aega on küllalt, aga neil ei pruugi alati õigus olla. Võib juhtuda, et miskit ei olegi enam võimalik muuta.
Näiteks siis, kui me ei ole leidnud aega mõnd lähedast inimest vaatama minna ja saame korraga teada, et ta on ootamatult – meie jaoks ootamatult – surnud. Mida me sellisel puhul tunneme? Ilmselt kirjeldamatut valu ja süümepiina selle pärast, et jätsime midagi olulist viimasele hetkele ja ei jõudnudki teha seda, mis oleks olnud meie esmane kohus.
Samamoodi võib juhtuda asjadega, millest sõltub meie tulevik – olgu selles või tulevas maailmas. Paljud inimesed arvavad, et neil on vanaduses aega küll Jumalale mõelda ning kirikusse minna, seejuures ei pruugi neile pähegi tulla, et ehk nad ei elagi vanaduspäevadeni. Ja ega vanaduses pruugi rohkem aega olla, samas võib jõudu olla palju vähem kui noorpõlves.
Ühel hetkel märgatakse, et aeg on otsas ja ei jõutudki midagi jäävat korda saata. Siis, kui rumalad neitsid lõpuks taipasid õli järgi minna, oli juba hilja – tagasi tulnud, leidsid nad eest suletud ukse, mida keegi enam avada ei saanud.
Tänase tähendamissõna puhul on huvitav arutleda, mida Jeesus peab silmas õlist kõneldes, mida tuleb õigeaegselt varuda, et olla arvatud mõistlike hulka? Kõigil neitsitel olid lambid, kõigil oli võrdne võimalus kohtuda peigmehega. Erinevus tekkis sellest, kuidas üks või teine võimalust hindas ning eelseisvaks pulmapeoks valmistus.
Neitsite all võime mõista kõiki ristituid, kõiki, kes püha ristimise sakramendi kaudu on saanud osa Jumala armust Kristuses. Oleme puhtaks pestud, Pühas Vaimus uuesti sündinud ning Jumala laste hulka arvatud, meil on võrdne võimalus pääseda taevariiki. Peigmehe all võime mõista Kristust, kes tuleb, et omad Isa igavesse kuningriiki juhtida. Pulmasöömaaja puhul saame aga kõnelda igavesest elust ja õndsusest, mida pühakiri tihtipeale pidusööminguga võrdleb. Mis on aga õli, mille olemasolu või puudumine määrab selle, kes pääseb Jumala riiki ja kes mitte?
Kõne alla võib tulla usk, mis on Jumala armu läbi inimesse valatud, ning head teod, mis inimest usu viljana kaunistavad. Nagu öeldud, jäid kümme neitsit enne peigmehe saabumist magama. See tähendab, et neist keegi ei kujutanud endast taolist inimest, kes oleks päevast päeva juurelnud selle üle, millal on õige aeg.
Oluline ei ole mitte teada, millal Issand tuleb või meie Tema palge ette astume, vaid see, et oleksime alati valmis. Et me ei peaks õigel hetkel ülepeakaela rabistama nagu ootamatute külaliste puhul inimene, kes püüab oma korratut kodu enne ukse avamist meeleheitlikult korda seada. Tähtis on, et meie elu oleks alati korras, sest me ei tea tõepoolest päeva ega tundi, mil meie aeg lõpule jõuab.
Meeles tuleb pidada, et igaühele on seatud piir ja ühel hetkel ei ole enam miskit teha. Võime küll uksele kopsida ja hüüda, et Issand meile avaks, kuid vastus on sama karm kui see, mille said sõgedad neitsid: «Tõesti, ma ütlen teile: ma ei tunne teid!»
Võime Jumalat tänada, et Ta on meile veel aega andnud, nagu kirjutab püha Peetrus: «Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid Tema on teie vastu pikameelne, sest Ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele!» Ärgem kuritarvitagem Jumala pikameelsust, vaid tehkem kõik endast olenev, et osutuksime arvatuks nende mõistlike hulka, kellele on valmistatud igavese elu pidusöömaaeg taevases riigis!
Enn Auksmann, Kärdla koguduse õpetaja