Meenutused läbi laulude ja kõnede

50 aastat EELK Usuteaduse Instituudi õppekoori sünnist

Aastatel 1967–1993 tegutses usuteaduse instituudi õppekoor, mis koosnes kristlikest noortest, sealhulgas kirikumuusika osakonna õpilased ja tulevased kirikuõpetajad.

Koori peadirigentideks olid prof Hugo Lepnurm ja Tallinna toomkiriku organist Johannes Kappel, abidirigentideks muusikaosakonna õpilased. 1970. aastast alates sai koori kohustuseks laulda UI õppesessioonide jumalateenistustel ja ordinatsiooniteenistustel. Aastate jooksul laulis selles kooris üle 160 laulja.
Käesoleva aasta 6. mail kogunes Püha Vaimu kirikusse hardushetkele ligi sadakond õppekooriga seotud inimest. Eelnevalt toimus ka väike kooriproov. Hardushetke pidas Randar Tasmuth, praegune UI dekaan. Mälestati koori peadirigente Johannes Kappelit ja Hugo Lepnurme. Aastapäevakoor laulis neli laulu: Johannes Kappeli „Kiida nüüd Issandat“, Yrjö Karanko „Palve“, Hella Tederi „Saage vägevaks“ ja mälestuslauluks Johannes Kappeli „Kes olen ma“.
Dirigeerisid Eti Sukmit, Aivi Otsnik, Lia Salumäe ja Tooni Leedjärv.
Kirikust suunduti instituudi ruumidesse, kus ootas kohvilaud pidupäevatordi ja kringliga. Oli palju taaskohtumise elevust ja äratundmisrõõmu. Kellel huvi, sai tutvuda väljapanekuga koori ajaloost – vaadata fotoalbumeid, sirvida käsikirjalisi noote ja päevikuid. Päevakava jätkus ettekannetega.
Õppekoori algusest rääkis Aivi Otsnik ja ajaloost Sigrid Põld, kes on Eesti muusikaakadeemia dirigeerimisosakonna üliõpilasena 2002. aastal kirjutanud õppekoorist bakalaureusetöö „Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudi õppekoor 1967–1993“, millega saab tutvuda UI raamatukogus.
Muljeid ja meenutusi koorilaulja vaatenurgast jagas Tõnu Lend. Piiskop Einar Soone rääkis õppekoori rollist, tähtsusest ja tähendusest omas ajas ning kirikuelus. Ettekannete vahele lauldi ühiselt koorilaule, mille dirigendid olid mahukast repertuaarist eelnevalt välja valinud.
Kel vähegi soovi, sai jagada oma mälestusi ja mõtteid. Seda võimalust kasutati usinalt. Üks tore mälestus, mis mitmest meenutusest läbi käis, oli see, et õppekoor oli kui kosjakontor. Neid paare, kes teineteist sel ajal leidsid ja abiellusid, oli ikka päris palju.
Piiskop Tiit Salumäe võttis päeva kokku ja saatis kohalolijad palvega teele. Kasutades Lia Salumäe sõnu: oli üks väga armas ja kustumatu päev. Viis tundi möödus nii kiiresti ja märkamatult.
28. mail oli Raadio 7 eetris jutusaade „Aeg rääkida“, kus sai kuulata Eve Padari salvestatud meenutusi õppekoori 50. aastapäevalt. Saadet saab järelkuulata Raadio 7 kodulehel http://raadio7.ee/podcast/aeg-raakida-2017-05-28/.
Aivi Sepp

Kooriliikmete meenutusi ja tähelepanekuid
Aivi Otsnik: Ettevalmistustööd kulgesid üllatavalt sujuvalt. Toimkond oli üksmeelne ja tegus, õhinapõhine. Juubelipäev tekitas üleva meeleolu alates kooriproovist. Kogesime jällenägemis- ja äratundmisrõõmu nii paljude koorilauljatega kohtudes. Saime kokku päris arvuka ja imelise koori.
Paljudel lauljatel oli ka kodutöö tehtud: laulude noodid välja prinditud ja oma häälepartii omandatud. Dirigentide osaks jäi ainult koori häälestamine ja laulu viimistlemine. Hea ja tuttav tunne oli koori ees seista ja juhatada, sest koor oli väga koostööaldis.
Ettekandeid koori elust ja tegevusest kuulates ning vanu pilte vaadates meenutasime kõik väga positiivses võtmes kaunilt ja sisukalt veedetud aega ja meeldivat koostööd.
Koori ja kogu selle tegevuse fenomen – lihtsus, südamesoojus ja imeline palvevägi – on saatnud koori alguspäevadest saadik, nagu ütleb kirjakoht: „Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!“ (Jh 16:24). Kokkuvõttes: väheste pingutustega, lihtsate vahenditega, suure armastusega – ja milline tulemus!

Laine Pootsmaa: õppekoori loomine 1967. a oli imede ime. Kui midagi ei tohtinud teha, tuli kokku noortest inimestest koosnev koor ja põrguväed ei suutnud seda takistada. Alus oli pandud õigesti. Aastapäeva koosviibimisel kuulsin: kui alles mõeldi sellisest koorist, siis tuli neli inimest kokku asja arutama. Lepnurm ütles: „Nüüd langeme põlvedele, et meie soovid anda üle Jumalale, et tema juhiks ja varjaks.“ Õppekooris oli hea vaimsus, mille eest kandsid hoolt Hugo Lepnurm ja Johannes Kappel.
Tol ajal ei tohtinud ühe kiriku koor teistes kirikutes laulda. Meie sõitsime „oma“ bussiga peaaegu kõikidesse Eestimaa kirikutesse ja laulsime. „Oma“ bussi saamise eest hoolitsesid Martin Kelement ja Paul Teldre. 1968. a suvel oli väljasõit Lääne-Eesti kirikutesse. Varbla ja Karuse kiriku ning Kulli palvemaja õpetaja Einar Laigna jutt kestis poole ööni.
1972. a juulis oli kooril kahepäevane väljasõit Lõuna-Eestisse, laulsime Põltsamaa kirikus koos kohaliku kooriga. Ainult nii oli õpetaja Kuurme nõus meid vastu võtma. Riigivõim kitsendas ja kiusas usuliste ürituste läbiviimist ning külaliskoori esinemisel ja selle lubamisel ootas õpetajat rahatrahv, isegi vallandamine.
Koori 50. aastapäeva tähistamine oli suurejooneline ja vanaaegse hea vaimsusega.

Jüri Pootsmaa: Õppekoor oli hea kasvulava, sealt sai tahet kuulutustööks.
Eti Sukmit: Kokkutulek oli tore meenutus noorusajast! Kooris osalemine andis palju jõudu tolleaegse argieluga toimetulekuks. Meie peadirigendid olid küll erinevad isiksused, kuid mõlemad andsid väga suure panuse meie ja eriti meie muusikamaitse kujunemisel. Toredad olid väljasõidud, kus tähtis oli omavaheline suhtlus, see andis palju jõudu.

Ago Tint: Õppekooris laulmine oli minule suures osas ka praktika. Õppisin Tallinna pedagoogilises instituudis orkestridirigeerimist, samal ajal olin Tapa koguduse segakoori juht ja organist. Tutvusime vaimuliku repertuaariga ning laulsime nõudlikumat muusikat, mida kirikukooriga ei saanud. Sain sealt noodimaterjali, mida kodukirikus kasutada.
Eredalt on meelde jäänud Hugo Lepnurme laulu „Kuule, Jehoova“ õppimine ja esitamine. Seda just autori enda osalemisel. Nootidest on mul paljundus ning olen seda hiljem ka ise kirikukoorile õpetanud. Minu meelest on see üks kenamaid koorilaule Lepnurmelt.
Kokkutulekul oli nostalgia maik juures, näha sai endisi tuttavaid, kes polnudki eriti välimuse poolest muutunud. Ehk võiks toonase õppekooriga veelgi mõne ülesastumise võtta ette?
Maris Vallsalu: Pean kahjuks ütlema seda, et minu osalemine kooris jäi lünklikuks ja lühiajaliseks, kuna kodu poolt oli hirm ja vastuseis minu kirikuringkondades liikumisele ja oli ka ülikoolist väljaviskamise oht. Sellele vaatamata ma ikka üritasin poolsalaja proovides käia ja mõnel teenistusel toomkirikus ka laulsin. Väljasõitudel ei õnnestunud mul käia.
Kuna konservatooriumis õppisin tšellot, siis pilliga esinemist aktsepteeris mu ema paremini. Vahel esinesingi mõne looga ja sain samas ka laulda. Väga meeldis mängida J. Kappeli kokkukutsutud orkestris. Mäletan väga suure elamusena Kappeli juhatusel orkestri ja kooriga tema enda mingi suurvormi esitust (aastal 1979).
Proovidest mäletan Lepnurme muhedat olekut, tema omapärast kõnepruuki ja huumorit. Ta toetas alati meie noori naisdirigente ja andis esimesel võimalusel neile järje üle. Mäletan rõõmsameelset ja tegusat õhkkonda, minu meelest olid kõigil nii tugevad ja ilusad hääled, lauldi väga hästi.
50. aastapäeva kokkutulek oli tore üritus. Olen rõõmus, et kutse sain. Sain koori ja selle ainulaadsuse kohta palju teada. Kõik oli suurepäraselt organiseeritud. Ettekanded olid põnevad, albumeid oli tore sirvida. Aega jäi väheks. Inimesi oli palju, kellega oleks veel tahtnud juttu ajada. Suur tänu korraldajatele!

Eve Padar: Kokkusaamisest kujunes meeleolukas ja tore üritus. Suur tänu kõikidele!
Minu elus oli UI õppekooril väga oluline osa kahel erineval moel: esiteks sain üliõpilasena harjutada ja harjuda päris „elus“ kooriga, mis erines dirigeerimistundides toimuvast kujuteldava koori juhatamisest. Teiseks ja tähtsamaks asjaks oli osasaamine vaimulikust muusikast ja kristlikust elulaadist. See oli nagu leerikooli praktiline osa, kus kogu kristlik õpetus, jumalateenistuse kord avanes läbi vaimulike laulude, muutus elavaks.
Olen väga tänulik dirigent Eti Sukmitile, kes mind õppekoori kutsus, kelle kõrval sain lihvida praktilisi oskusi töös kooriga. Väga soe tunne on hinge jäänud professor Hugo Lepnurmest, kuidas ta käis innukalt kooriproovides, ise juba kõrges eas, liikumine mitte kõige nobedam, aga vaim virge!
50. aastapäeva ürituselt koju minnes helistasin vanematele ja ütlesin, et oleks nagu sugulaste kokkutulekul käinud. Osalesin õppekoori töös küll umbes viis aastat, aga laul on inimesi ühendanud ja kokku toonud hiljem üritustele ning alati on hea meel kohtuda.
Mul on üks eriline seik jäänud selle koori elust meelde. Ester ja Tõnu Lend ootasid oma perre uut järeltulijat, käisime sel ajal kooriga reisil Soomes ning sealt kingiti neile lapsevanker. Aastaid hiljem, töötades Vanalinna hariduskolleegiumis, puutusin sageli kokku õpilase Lauri Lendiga, tema seal vankrikeses kasvaski. Tugevad, kristlikus vaimus inimesed ja pered – see on UI õppekoori üks kindel märk.

Ülle Reinsoo: Olin rõõmus, kui sain kutse koori kokkutulekule, võtsin kohe plaani, et osalen. Õppekoor on märgilise tähendusega minu elus: olin 18, alles õpilane Otsa kooli koorijuhtimise osakonnas, kui mulle pakuti võimalust praktikaks selle koori ees. Olin väga elevil. Esimene kogemus oli hästi positiivne: taipasin, et see on töö, milleks sobin ja mis mulle meeldib. Pärast proovi Toompealt alla tulles oleksin nagu hõljunud, tiivakesed seljas. Mäletan seda tunnet siiamaani.
Endale üllatuseks kokkutulekul kroonikat sirvides sain teada, et olin koori liige umbes aasta. Kas tõesti nii vähe?! Tulin ju Saaremaale, kus olen organisti ja koorijuhina toimetanud praeguseni. Armastan seda tööd väga ega tunne väsimust. Tore oli jälle kokku saada, tunda sõprust, hoolivust, armastust ja ühtekuuluvust. Olen tänulik, et olen saanud olla selle koori liige.