Mida peab teadma endast väljaspool?

Ei mäleta, et Rahumäe põhikoolis Tallinnas Vabaduse puiestee ääres oleks meile õpetatud suhtumist meist erinevatesse inimestesse ja seda, mida me peaksime teadma, kui tuleb suhelda näiteks teiseusulise või teisest rahvusest inimesega.
Tolerants ehk sallivus avaldus tookord (1961–1969) enamalt jaolt vaikimisena. Nüüd, 2011 jj, peaks ta avalduma, vastupidi, just rääkimises, kuid mõistmisega, kusjuures mõistmisse kuuluvad nii lubatavuse möönmine kui ka keeldude tunnustamine.
Lähen küll järgnevas isiklikuks, kuid tahan olla konkreetne. Mida peab enesele keelama inimene, kes tahab Peeter Oleskiga suhelda nagu võrdne võrdsega? Sama võib küsida ükskõik kelle puhul. Neid keelde on küllalt vähe, ent üks on küll oluline: sa ei tohi endale minu (P. O.) suhtes lubada seda, mida mina endale keelan.
Kirjas nagu koodeksis pole selliseid keelde kuskil, kuid võin tunnistada, et ma välistan enda jaoks inimese üle kohtumõistmise nn kollektiivse süü, näiteks rahvusliku päritolu põhjal.
Iga eksimus, iga patt, iga kuritegu on alati konkreetne. Kõiki ühe mõõduga hukka mõista ei tohi, sest kui nii, siis me oleme justkui kõik patused ja põhimõte «olla hea» muutuks relatiivseks.
Ei saa olla hea üleüldse ehk suvaliselt. Headuse mõõduks on ikkagi reaalne tegu, järelikult teekond sääraseks teoks. Probleemile nõndaviisi lähenedes tähendab kuritegu heateo välistamist.
Heategu on näiteks enese tunnistamine iseendaks (nt esinemine tsensuurivabas ühiskonnas oma õige nime all). Sellele vastandina seisneb kuritegu enese mahasalgamises.
Kui neis asjus tekib küsitavusi, tuleb otsida vastuseid, ehkki tee nende leidmiseks on pikavõitu, umbes 10 aastat. Õpiaja alguseks on siin võetud põhikooli see klass, kus hakatakse õpetama zooloogiat, ja lõpuks ülikoolihariduse filosoofikum ehk jõudmine bakalaureuse astmeni.
Eelmises lauses visandatud ajagraafik võib töötada eeldusel, et noor inimene omandab tolerantsi uskude mooduste ja usklikkuse erinevate astmete suhtes võimalikult kohe.
Ta, too graafik, võib aga kiiresti takerduda, kui inimene jõuab usuliste küsimuste juurde alles pärast filosoofikumi, näiteks õpetajana kutsehariduses. Kust teab õpetaja juba ette, milline on õpilase usk ja kuidas õpilane oma usu eeskirju täidab? Ja kui teabki, kas ta ise on siis küllaldaselt haritud, et eristada piisavalt nii doktriine kui ka kombeid?
Võin kinnitada, et kombeid on mulle õpetatud rohkem kui doktriine. Komme on näiteks see, et palvet ei segata. Jään aga hätta, kui peaksin vastama küsimusele, kas tolerants on doktriin või komme. Mulle on korduvalt öeldud, viimati 23. veebruaril 2011, et minu koht pole selle laua ääres.
Kas ma mitu aastat tagasi käitusin aga valesti, kui istusin ühes lauas vastakuti inimesega, kes oli reetnud, ja tema kõrval inimesega hoopiski teisest usutunnistusest, kes oli reeturile andestanud (üks on luterlane, teine apostlikku õigeusku)? Istusin, sest leib oli üks ja ka vein oli sama. Me kõik olime kutsutud.
Kes peab niisuguseid tõsiasju õpetama ja mida tal tuleb õpetada? Õpetada võib igaüks, kellel on pädevus ja kes ei salga seda ära ega karda, et teda ta õpetamistöö eest karistatakse. Õpetada tuleb kogu aeg, iseasi, et mitte ilmtingimata joonlauaga.
Eesti oludes peaksid minutaolised tundma seega animismi, hernhuutluse, hinduismi, islami, judaismi, kalvinismi, katoliikluse ja luterluse aluseid ning nendega võrdväärset. Andmestiku poolest võib tunduda, et seda on paljuvõitu, kuid kui ma Tartus Küüni tänaval jään vastastikku mormoonidega, kas see siis on dialoog, kui vastan neile, et ma ei vaja nende doktriini?
Ma vajan teadmisi. Arusaamist teise inimese olemusest, mis näiteks lubab olla ühtaegu nii vene õigeusku kui ka agressiivne homoseksuaal. Kummale poole seda kaksikelu jäävad tolerants ja andestamine?
Ükski selletaolistest küsimustest ei kuulu tunniplaaniainete kavva ning on väga raske öelda, mitmendal õppeaastal tuleks neid küsimusi läbi võtta. Võimalik, et pro­gümnaasiumis ehk siis ajal, mil uusima koolikorralduse järgi tuleb otsustada, millise ainekavaga kooli läheb noor inimene edasi.
Mitte vähem võimatu aga pole, et selliste küsimuste juurde tuleb tulla hoopiski ülikoolis, kuivõrd alles seal käsitletakse usulise teksti morfoloogiat, järelikult ka seda järjekorda, mille liikumise käigus jõutakse eetiliste väärtuste kulminatsioonini. Läbimõtlemist on palju.

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane