Mida Piibel meile ütleb?

Kristlastena usume, et Piibli lugemine ei ole lihtsalt intellektuaalne silmaringi avardav ja meelt lahutv tegevus, vaid peamine vahend, mille kaudu Jumal kõneleb.
Sellest uskumusest tekib üksjagu küsimusi. Kas Jumal kõneleb juba mitu tuhat aastat ühte ja sama, kas tal pole midagi uut öelda? Kas Jumal tõesti ei suuda üheselt arusaadavalt kõnelda ning on meid üsna suurde segadusse koos Piibli tekstiga jätnud? Need on küllaltki triviaalsed küsimused, mille teoloogid on ammu rohkete sõnadega summutanud, aga lihtsa uskliku inimese jaoks on need endiselt igapäevased väljakutsed.
Muidugi võime neid küsimusi vältida ning luua mentaalse kaitsekilbi iga kahtluse vastu. Sellega aga lahutame ennast maailmast ja ühtlasi misjonist. C. S. Lewis on öelnud, et uskliku ja uskmatu kokkupuutepunkt on kahtlus, usklik kahtleb aeg-ajalt Jumala olemasolus ja uskmatu tema mitteolemasolus.
Kahtlus on ühisosa, milles jagame üldist inimeseks olemist ning kahtluse kogemus teeb võimalikuks kristliku misjoni.
Kristlik subkultuuristumine annab omamoodi turvatunde, kus kõik on lihtne ja selge ning pisimgi kahtluse vari on põhjalike põhjenduste palanguga pühitud. Eestis on kristlikku subkultuuri sumbumiseks vähem võimalusi, ent suuremates kristlikes kogukondades, näiteks USAs, on võimalik käia kristlikes lasteaedades ja koolides,  töötada koguduses või parakirik­likus organisatsioonis. Kuulata kristlikku raadiot, käia kristlikus kaupluses, ravida end kristlikus haiglas. Selle juures võib ka näiliselt Piibli järgi elada ja toimida, seda juhul, kui loobutaks kahtlustest ja küsimustest.
Kõik nii ei saa. Mõni esitab küsimusi, mõnel on kahtlused. On pühakuid, kes on tunnistanud, et kahtlused on saatnud neid surmani, koguni nõnda, et mida lähemal pühadusele, seda suuremad kahtlused.
Kahtluste kustutamiseks võib pöörduda tekstikriitilisse liberalismi, mis püüab leida ajaloolisi fakte ning kõigele müstilisele ratsionaalseid seletusi. Kui püüame kogu Piibli sisu mõistuspäraselt lahti seletada, siis vajame samasugust seletuste ja selgituste ringkaitset nagu kristlikus subkultuuris näiliselt Piibli järgi elades ning kohati nõuab liberaalne Piibli seletus rohkem usku kui uskumine imedesse.
Kuidas jätta endale uskumus, et Jumal võib pühakirja kaudu kõnelda, samal ajal tulla toime Piibli tekstis esinevate julmustega (laste tapmine vms) või vastuoludega?
Kui me Piiblit lugedes ei keskendu niivõrd sõnumi sisule ega püüa seda ära seletada ja siluda meile sobivasse teoloogiasse, vaid loeme kogu tema ilus ja inetuses, vastuolus ja selguses ning seejuures peame olulisimaks selles aktis Jumala kõne võimalikkust, muutub iga piiblilugemine Jumala kõneks väes. Siis pole oluline kõne sisu ega teksti mõistmine; siis pole Piibel teoloogidele mõistetav kõne, vaid Jumala kõne võimalikkus sellisteski kirjakohtades, kus tundub, et Jumal ei saa selliseid asju öelda või teha.
Piibel saab nõnda avatud raamatuks igale lugejale ja Jumala kõne kättesaadavaks igale kuulajale. Jumal inkarneerub lugemisaktis ning ilmub mitte ajalises tekstis, vaid ajatus väes. Nii ei sureta kirjatäht lugeja usku, vaid vaim teeb elavaks Jumala kõne.
Jaanus Kangur