Mida tahab Kristus?
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus / Number: 27. juuni 2007 Nr 27 /
TOIMETUSE POSTIST
Sõna «kristus» kasutatakse tavaliselt suure
tähega Jeesuse nime juures nagu perekonnanime. Kas pole siiski nii, et
Naatsareti Jeesus on ajalooliselt subjektiivne olend, aga mõiste «kristus» on
objektiivne olemus. Sest Jumala poolt võitud või salvitud on ju olemuslikult
Kõik, mis olemas on. Ilma selleta ei saaks midagi eksisteeridagi. Veelgi vähem
elada ja hingata.
Kristust kitsamas mõttes ainult Jeesusega
sidudes me tasalülitame kõik teised inimesed. Kuulutades Jeesuse ainukeseks
kristuseks, paneme endi arengule inimestena punni ette. Suleme end vaimsesse
lõksu. Pealegi jääb kogu religioon sel kombel ebajumala teenistuseks või koguni
kuldvasika kummardamiseks, kui nii suurt rõhku pannakse hoonetele, rõivastele,
liturgiale, traditsioonile. Kui ei sünni arengu nihet inimeste teadvuses.
Paraku tundub, et kirik religioosse
institutsioonina pole inimeste vaimsest sisulisest arengust sugugi huvitatud.
Sest millist jumalateenistuslikku korda vajaks kristus(ed)? Nii nagu võimu- ja
valitsusorganid vajab ka kirik pimedat, oma patusust ja vääritust põdevat,
manipuleeritavat halli massi. Selliste rõhuasetustega jäävadki vastandused
püsima.
Religioosseid kirikuid ja kogudusi võib
vaadelda ilmutusraamatu seitsme kuldküünlajala või seitsme taevatähena.
Küünlajala kogudus valgustab välispidiselt, sõna ja sakramendiga. See on pidev
ja aina korduv rituaal, sest tal pole juuri iseeneses. Taevatähe koguduses aga
on toimunud seesmine valgustumine. Iga inimene on saanud iseenda usuliseks
kogemuseks, ise kristuseks, mis valgustab ja kiirgab vaimuvalgust.
Iga inimene, iga kirik ja kogudus ise
otsustagu, keda ta esindab.
