Mida tähendab pühakirjapärasus? 1. osa

Autorist: Teoloogiadoktor Martti Simojoki (1908–1999) oli Soome Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop aastail 1964–1978. Teda on nimetatud mõjukaimaks kirikujuhiks ja silmapaistvaks vaimseks juhiks nii Soome kui ka Euroopa kirikuelus. Tema tegevus oli oikumeeniliselt aktiivne ning suunatud sellele, et kirik võiks avaneda ühiskonna poole.
Alljärgnev ajalooline ettekanne on peetud Martti Simojoki promotsiooni puhul EELK Usuteaduse Instituudi doktoriks h.c. 350 aasta täitumisel teoloogiafakulteedi asutamisest Eestis 17. novembril I982.

Luterlik kirik ei või ega tahagi väita, et pühakirjapärasus oleks vaid tema monopol. Piibli kasutamine ja sellele toetumine võib teistel kirikutel olla veelgi absoluutsem kui luterlastel. Siiski iseloomustab luterlust üha edasi põhimõte «üksnes Piibel» (sola scriptura), nii nagu see toimus juba reformatsiooni ajal.
Erilist õpetust Piibli kohta reformaatorid ei esitanud, see on luterliku ortodoksia töö tulemus. Aga luterlikud usutunnistusraamatud Confessio Augustanast alates on alati toetunud Piiblile ja Formula Concordiae’s on see põhimõte sõnaliselt väljendatud.
Põhimõte «üksnes Piibel» oli reformatsiooni «isadel» esmajoones relvaks võitluses katoliku hierarhia vastu, sellel oli poleemiline iseloom. Samuti on hiljemgi – ka meie ajal – nimetatud põhimõte olnud programmiliseks tunnuseks teoloogiliste ja kiriklike rinnete vahetegemisel. Ühed on väitnud, et nad on rohkem pühakirjapärased kui teised, ja mittepühakirjapärasust on peetud kiriku suureks puuduseks. Selline teineteise tembeldamine pühakirjapäraseks või mittepühakirjapäraseks on teatud mõttes reformatsiooni pärand, aga vaevalt küll selle parim and.
Pühakirjapärasus reformatsiooni keskse eesmärgi ning
pürgimusena on oma olemuselt midagi muud kui poleemiline piiritõmbamine, kuigi ka seda on reformatsioonis ikka olnud.
Sissejuhatuseks tsiteerin Martin Lutheri jutlust 27. augustist 1525 «Eine Unterrichtung, wie sich die Christen in Mose schicken sollen». Seal ütleb ta: «Piibliga peab ümber käima ettevaatlikult ja peenetundeliselt. Ei tohi mõelda üksnes sellele, et see on jumalasõna, vaid alati tuleb arvestada ka sellega, kellele antud sõna mingil korral on öeldud. Sa pead panema tähele seda sõna, mis on öeldud sinule, aga mitte seda, mis puudutab kedagi teist. Seda fanaatikud ega lihtrahvas ei mõista, nad käivad vaid ringi ja hüüavad: see on Jumala Sõna, see on Jumala Sõna.»
Selle tulemuseks on mitmesugused usulahud ja pahade inimeste rühmad. Luther mõtleb siinjuures nii Andreas Karlstadti taolisi Piibli kirjatähte rõhutavaid fanaatikuid kui ka spiritualiste, uuestiristijaid ja Thomas Münzeri taolisi äärmuslastest märatsejaid, sest see jutlus peeti siis, kui möllas talurahvasõda. Hoolimata tolle ajahetke toonist on selle jutluse põhiliseks jooneks reformatsiooni keskne avastus.
Luther ütleb, et me ei loe Moosese raamatuid mitte selle-pärast, et Mooses saaks meid käskida, vaid seepärast, et Mooses on nii hästi esitanud kõigile inimestele ühise Jumala poolt juba loomises inimmõistusesse istutatud loomuliku seaduse (lex naturalis). Jumala 10 käsku on elupeegel, millest näeme, mis meil puudub, aga fanaatikud on teinud sellest piitsa, millega nad tahavad inimesi valitseda. Nad on teinud meile Moosesest valitseja ja käsuseadja, aga Mooses on meile surnud. Tema riik on lõppenud, sest Kristus on tulnud. Mooseski jutlustab meile Kristusest.
Kui veel tsiteeriksin Lutherit, siis hoiatab ta oma 1522. a ilmunud jõulupostilla sissejuhatuses, et Piiblit ei tule lugeda mitte kui seaduseraamatut, kust saadakse teada, mida me mingil korral peame tegema. Kristus ise on mähkmeis ja sõimes, sellisena on Ta ka Piiblis. Kui sa uurid Piiblit, leiad sealt endale Kristuse. Ja kui see sünnib, siis on usk ja armastus pääsenud võimule, Jumala käsk täidetud ning inimene on rõõmus ja kartuseta valmis tegema ning kannatama kõike. Vaata seepärast Kristuse peale: see Kristus, kelle oled kingiks saanud, toidab su usku ja teeb sinust ristiinimese.
Juba nendest Lutheri väljendustest tuleb selgesti nähtavale, kuidas pühakirjapärasus polnud Lutherile mingi eriline õpetus, vaid see oli lahutamatult seotud põhimõtetega «üksnes usust» (sola fide) ja «üksnes Kristus» (solus Christus). Pühakirjapärasust ei saa seega õigesti mõista mitte enne, kui seda ei seostata sola fide ja solus Christus alustega.
Järgnevalt käsitan seda küsimust neljast seisukohast: mis on pühakirjapärasus; pühakirjapärasus kiriku usuelus ja vagaduses; pühakirjapärasus kiriku eetilises õpetuses ja pühakirjapärasus kiriku korrasüsteemis.
Käsitledes küsimust Piibli autoriteedi kohta kaasaja kirikus, tuleb arvestada selle pikaajalise, ajaloolise ja kultuurilise vahemaaga, mis on meie ja kuuekümne kuue Piiblis sisalduva raamatu vahel. Kuidas on mõistetav, et sellel raamatukogumikul on meie jaoks endiselt autoriteetne väärtus? Seda probleemi, mis on kogu piiblitõlgenduse põhiprobleemiks, on püütud lahendada erineval viisil.
(Järgneb.)
Martti Simojoki