Mida teha, et kirikukäsiraamat meie kirikut ei lõhuks?

Üle-eelmisel nädalal toimunud kirikukäsiraamatu (KK) esialgse redaktsiooni esitlus oli meie kirikuelus kahemõtteline sündmus: raamatu trükist ilmumine ja asjaosaliste tänamine oli rõõmustav, selle esitlemine lõpuleviidud tööna kurvastav.

Avalikud arutelud ja vajadusel vaidlused kirikuelu võtmeteemadel ei ole märk kiriku nõrkusest, vaid tugevusest. Ühise elu kujundamises osalemine on ju kõigi kirikuliikmete, iga nn ilmiku ja vaimuliku suur eesõigus ja tõsine kohus. On hea, et KK ümber toimunud mõttevahetus on rikkalikult talletatud – sellele toetudes saame liikuda edasi.
Kirikut ei ole võimalik ehitada, esitades tegelikkusena asju, mis seda ilmselgelt ei ole. Miks? Selline taktika kutsub esile asjatuid lõhesid, võõrdumisi ja tarbetuid vaidlusi.

Kirikukäsiraamatul ei ole EELK mandaati
Ehkki liturgiakomisjon esitles KKd lõpuleviidud tööna, ei vasta see tegelikkusele. 1992. aastal seatud eesmärk ei ole saavutatud, sest KK-l puudub EELK mandaat. Meie kiriku liikmeskonda kõrgeimal tasandil esindav kirikukogu on seadnud selle saamiseks kaks tingimust.
Esiteks peab eelnõu saama vaimulike konverentsil heakskiidu kahelt kolmandikult teoloogilise kõrgharidusega vaimulikelt. Teiseks on seejärel eelnõu kehtestamine EELK kõrgeima seadusandliku organi, kirikukogu pädevuses.
See tähendab, et seadus kohustab töötama eelnõu sellise kuju saavutamiseni, mida nimetatud hulk vaimulikke peab sisuliselt vastutustundlikuks heaks kiita.
Sellise kujuni ei ole liturgiakomisjon jõudnud. Seetõttu ei kiitnud seda ka heaks 2008. aasta vaimulike konverents. Ja seepärast on eitav ka vastus küsimusele, kas liturgiakomisjon on oma ülesande täitnud.
Kas niisugune nõue meie kehtivas seadusandluses on tarbetu? Ei ole! See on ülimalt oluline kiriku ühtsust teeniv nõue, mis aitab hoida ära ühise elu lõhestamist.
Usu- ja tõeteadvust vahetuimalt puudutavates küsimustes ei ole lihthäälteenamus piisav. Kirikuseadus kohustab meid töötama sisulise üksmeele suunas ega luba piirduda üsna lihtsalt saavutatava ja enamikus küsimustes kahtlemata täiesti piisava lihthäälteenamusega.
Liturgiakomisjoni liikmed on ikka ja jälle viidanud asjaolule, et «üle poole vaimulikest» toetas käsiraamatut. Mida selle kohta eelneva valguses ütelda? Igal juhul ei teeni see viide sellise ühtsuse huve, mida on silmas pidanud meie kirikukogu. Nõnda on KK ametlikus menetlusprotsessis «üle poole vaimulike toetus» märk edasise töö vajalikkusest. Sellega töö lõpetamise õigustamine seevastu süvendab konflikti.
Nii on eksitav ka liturgiakomisjoni kinnitus, et KKd «võib pidada erinevate traditsioonide ja ootuste ühiseks kokkuleppeks ja kompromissiks» (vt esitlusteenistuse laululeht ja EK nr 12, 25.03.2009).

Milline on piiskopliku nõukogu otsuse tähendus?
See, kuidas liturgiakomisjon kiriku avalikkusele KK menetlusprotsessi «kulminatsiooni» kirjeldab, kõneleb kahetsusväärselt mööda kehtivast seadusandlusest. Esiteks viidatakse juba nimetatud «üle poole vaimulike toetusele», teiseks sellele, et piiskoplik nõukogu kehtestas nii agenda kui KK. Seega saab nüüd võtta KK «ametlikult kasutusele». Liturgiakomisjoni esimees lisab, et KK «ei ole kohustuslik, piiskoplik nõukogu lubab kasutada edasi ka vana agendat». Kirikukogust vaikitakse.
Piiskopliku nõukogu läinudkevadine agenda ja KK kehtestamine ei tähenda midagi enamat kui seda, et anti esialgne luba mõlema kasutamiseks. Milles seisneb see esialgsus? Kõige tähtsam: piiskoplik nõukogu läheks kiriku seadusega vastuollu, kui võtaks vaimulike konverentsilt ja kirikukogult ära ülesanded, mis kuuluvad nende pädevusse. Meie kohus on seega jätkata tööd KK suunas, mille on sisuliselt kiitnud heaks vaimulike konverents ja õiguslikult kehtestanud kirikukogu. Meie kohus on jõuda KKni, millel on EELK mandaat.
Esialgsus seisneb ka selles, et võrdne staatus anti nii agendale kui KK-le. Toonase koosoleku protokollist selgub, et algne ettepanek välistas agendale ja KK-le võrdse õigusliku staatuse andmise. Arutelu käigus jõuti seisukohale, et ebavõrdne staatus läheks vastuollu vaimulike konverentsi hääletustulemusega.
Nõnda tähendas otsus tegelikult aja maha võtmist. Sellega kõrvaldati väidetav õiguslik probleem, et EELKs ei ole üldse kehtivat agendat, samas anti aga ühesugune kasutusluba kahele raamatule. Sisuliselt avati tee KK toimetamiseks ja trükkimiseks, kasutamiseks, analüüsimiseks ja edasiseks menetlemiseks (s.t lõppredaktsiooni koostamiseks ja heakskiitmiseks).

Mis lõhub ja mis ehitab EELKd?
Lühivastus: lõhub kõik see, millega on loodud ja luuakse mulje, et töö on lõpetatud, ehkki EELK mandaat puudub; ehitab selgitamine, kuidas jõuame kogu kiriku toetusega käsiraamatuni.
Juba möödunud kevadel väljendati kirikukogul seisukohta, et EELK arengukavva tuleb viia sisse muudatus, mis täpsustab selle vananenud punkte (5.1.3 ja 5.1.4) KK lõpp­redaktsiooni koostamise ja heakskiitmise osas. Kui meie eesmärgiks on «ühtse liturgia kasutamine», siis ei saa selle saavutamise vahendiks olla KK selline «kasutuselevõtmine», mis läheb mööda vaimulike konverentsist ja kirikukogust.
Lõpetuseks olgu nimetatud mõned praktilised järeldused.
1. Kuni vaimulike konverents ei ole KKd heaks kiitnud, saab selle kasutuselevõtu üle koguduses otsustada üksnes iga vaimulike konverentsi hääleõiguslik liige ise. Selle üle ei saa otsustada keegi teine, nt praost, piiskoplik nõukogu või kogudus.
2. On mõistetav, kui uue raamatu toetajad on valmis kasutama mõlemat raamatut. Ilma EELK mandaadita ei saa aga oodata ja nõuda sellist valmisolekut nendelt, kes KK praegust kuju ei toeta. Üksnes selle olemasolul oleks tegemist vastutustundliku kirikliku kompromissi, mitte vaimuliku usu- ja tõeteadvuse nüristamisega.
3. Igasugune KKga seotud koolitus- ja tutvustustegevus, mis ei asetu selgelt KK lõppredaktsiooni protsessi, on KK omavoliline üldkiriklik juurutamine.
Kokkuvõttes, KK ehitaks meie kirikut, kui jätkaksime sisulist tööd kogu kiriku ühise raamatu suunas.

Thomas-Andreas Põder,
kirikukogu liige vaimulike konverentsi esindajana