Miks Suur Neljapäev on saksa keeles roheline?

I
Terve paastuaja jooksul on lehelugejad võinud pühapäevaküljelt lugeda erinevate pühapäevade tähendusest kiriku liturgilises elus.
Kirikuaasta on jõudnud kõige olulisema nädalani, Suure Nädalani, mille jumalateenistustel elab kogudus tund-tunnilt läbi Jeesuse Kristuse maise elu viimaseid päevi. Nendel päevadel kogudus üksnes ei meenuta minevikusündmusi, vaid elab neid omal kombel uuesti läbi. Liturgiline anamnees (meenutamine, vaimne olevikustamine) on alati aktiivne sündmus. Seetõttu on Suure Nädala jumalateenistused omandanud väga rikkaliku kuju.

Roheliste okste päev
Suurel Neljapäeval meenutab kirik jumalateenistustel seda, kuidas Jeesus pesi jüngrite jalgu ja seadis armulaua, samuti seda, kuidas Juudas tema reetis. Suurel Neljapäeval lepitati kogudusega patukahetsejaid ning pühitseti liturgilised õlid.
Saksa keeles kannab päev nimetust Gründonnerstag – roheline neljapäev. Nimetus viitab patukahetsejate lepitamisele. Otsekui oksad poogitakse nad tüve, Kristuse kiriku külge tagasi, sest ainult nii saab keegi vilja kanda (Jh 15:4–6). Mõnes piirkonnas on päeva liturgiliseks värviks seetõttu ebatavaliselt olnud roheline.
Ingliskeelne nimetus Maun­dy Thursday tuleneb jalgade pesemise riitusest. Seejuures lauldakse antifoone, mille sõnad pärinevad Jeesuselt endalt. Neist esimene algab: Mandatum novum do vobis – Ma annan teile uue käsu (Jh 13:34).
Jalgade pesemine on olnud ennekõike piiskoplik talitus. Kunagi pesi Rooma paavst kaheteistkümne kerjuse jalgu, tänapäeval valitakse selleks kaksteist preestrit. Keskajast on teada, et igale kerjusele anti meeleheaks väike münt, välja arvatud viimasele – Juudale.
Suurel Neljapäeval pühitsetakse katoliku ja õigeusu katedraalides mürri, healõhnalist võideõli, mida kasutatakse ristimisel (konfirmatsioonil) ja kirikute pühitsemise juures. Esimest korda mainitakse õlide pühitsemist 5. sajandil.
Kunagises Moskva patriarhi residentsis Kremlis oli selleks eraldi mürrikeetmise ruum spetsiaalse ahjuga (мироварная палата). Kaasajal keedetakse mürri Donskoi kloostris.
Mürrikeetmine algab väikese veepühitsemise ja palvusega Suure Nädala esmaspäeval. Patriarh piserdab pühitsetud veega ahju, katelt, nõusid vürtside, veini ja õliga, misjärel ta süütab piiskoplikul liturgial kasutatava erilise kolmeharulise küünlajalaga (трикирий) ahjus tule.
Mürri keetmine kestab neljapäeva õhtuni, kogu selle aja loetakse katkematult evangeeliume. Mürr pühitsetakse Suure Neljapäeva jumalateenistusel enne armulauapalvet. Koos armulauaelementidega kantakse aujärje juurde nõu (alabastron) eelmisel aastal pühitsetud mürriga ning anumad pühitsetava mürriga. Mürri pühitsedes valatakse uue mürri sekka mõni tilk vana, misjärel alabastron täidetakse uue mürriga.
On olnud tavaks, et paastuajale vaatamata lauldakse õhtusel missal inglite kiituslaulu Gloria’t ning helistatakse kirikukelli. Kellad vaikivad nüüd kuni ülestõusmispüha vigiiliani. Pärast õhtust missat võetakse altarilt katted ning mõnes ordus on olnud tavaks altareid pesta veini ja roosiveega. Altar sümboliseerib Kristust, keda pestakse enne haudapanekut.
(Järgneb.)

Joel Siim,
teoloog