Mina, sina ja meie
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 6. mai 2015 Nr 20 /
Iga nädal pakub üllatusi, mida ritta lükkides moodustub kirev kee. Seal on erinevaid värve – rõõmsate toonide kõrval ei puudu ka tumedad, ent needki on vajalikud. Tuleb vaid pilk maast üles tõsta või taevastest kõrgustest alla lasta. Mitte et maas või taevas midagi näha poleks või vaatamist ei vääriks. Lihtsalt inimene minu kõrval võib vaateväljast välja jääda. Nii nagu ma isegi võin märkamata jääda.
Mõne päeva eest kohtusid minu ja kahe tütarlapse pilgud, meie huvi oli vastastikune. Nemad otsisid endale «ohvrit», mind paelus võimalus bussi oodates meeldiva vestlusega aega viita, aga ka uudishimu. Sildilt tüdrukute rinnas lugesin, et tegu on mormooni misjonäridega. Ilmselgelt olid neiud rõõmsad, leides lõpuks kellegi, kes oli valmis neid kuulama ja mõtteid vahetama. Ja pean tunnistama, et vist esimest korda mõtlesin inglise keele eelisele emakeele ees: sõnal you on kaks tähendust. Juba väiksena õpetati mulle selgeks käitumise põhireegel: noorem tervitab vanemat ja mees naist. Sama kehtib tänini viisakusvormi «teie» kohta. Üllataval kombel sain ma meie kirikus hiljuti vastupidise kogemuse. Et vanem naine on kohustatud nooremat meest teietama?
Tüdrukud püüdsid mulle usinalt selgitada, et ma ikka nende Raamatut loeksin, sest see on kõige parem ja kõige õigem jumalasõna seletus. Nad sattusid eriti hoogu teadmisest, et mul see raamat olemas on. Hoolimata minu puiklemisest, et varsti juba 300 aastat loevad eestlased jumalasõna Piiblist, üritasid nad endale kindlaks jääda. Mind vaimustas tüdrukute püüdlikkus ja fakt, et nad olid vaid paar aastat vanemad, kui minul on kogunenud kirikus töötatud aastaid. Osutusin küll lahkeks jutukaaslaseks, ent ka ootamatult tülikaks. Järeldasin seda nende pidevast kinnitusest, et minul, sinul ja meil on üks Jumal taevas.
Rita Puidet
