Minu hing, oh ole rõõmus

See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand. (Sk 4:6)

Kuidas sünnivad suured ja võimsad asjad? Liivalossi ehitav laps toimetab tasaselt ja püüdlikult, vormides filigraanselt kujundeid, oodates päikesekiirte valguses ehitise kuivamist, et sammhaaval liikudes soovitud tulemuseni jõuda. Paari võimutseva ja jõulise sammuga võib pahatahtlik kaaslane kauni tulemuse hävitada. Tegijad mõlemad!

Nelipühad on kristliku kiriku sünnipäev. Kiriku algus, keskpunkt ja allikas on Jumala toimimine. Jumal on korduvalt ja imeliselt maailmas tegutsenud. Mõned Jumala tegudest on hetkega puudutanud paljusid, neil tegudel on tunnistajad, osalised ja kuulutajad. Nelipühade sündmus on üks väelisemaid Jumala tegudest maailmas.

Jeesuse jüngrid on Õpetaja surma järel hirmunud, nad kardavad oma elu pärast, Jee­suse lahkumine paneb küsima: „Kuidas me elame edasi pärast Jeesuse surma?“ Ülestõusnuga kohtumised kasvatavad, toovad ka segadust ja kahtlusi. Kokkupuude Pühaga ületab inimese võimeid.

Jumala vastuvõtmiseks peab inimeses olema  „tarkvara“, iseenesest, inimlikust tarkusest jääb Jumala vastuvõtmiseks ja taipamiseks väheks. Õieti – kogu maailma tarkuse taipamine Jumala Vaimuta ongi vaid maist ja kaduvat hoomav. Vaim loob terviku ja annab selguse. Nelipühapäeval annab Jumal Vaimu väe segaduses jüngrite kinnitamiseks ja pühitsemiseks.

Nüüd nad mõistavad ja julgevad. Kuulutada Jeesusest. Õpetaja on neile tõotanud: „Ma ei jäta teid vaeslasteks! Olen teiega, kuni ajastu otsani!“ Vaimu väes nad taipavad, Jeesuse õpetatu saab nende elu kinnituseks. Jumala tegutsemine, mis puudutab inimest, loob inimeses vastukaja, muutuse, nii sünnib midagi sõnulseletamatut ja mõõtmatult võimast. Inimene, kes mõistab ja usaldab Jumalat, taipab ja julgeb. Hingab Jumalas ja Jumalaga. „Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie!“ palub Jeesus omade eest (Jh 17:11b).

Osadus Jumalaga ja tema omadega on väga suur arm. Suurim võimalus inimesele selles maailmas on olla ühendatud Jumalaga. Ühenduse algataja on Looja, kes kutsub ja puudutab, inimene vastab. Osaduse nähtav märk on altar. Oma pattu tundev ja tunnistav inimene tuleb altari juurde, sest Jeesus kutsub. Patutundmine on Vaimu töö. Kiriku rajamine on Vaimu töö. Kiriku püsimine on Vaimu töö.

Osadus altari juures on kutse, puudutus ja uus elu Vaimus. Osadus Jumalaga ja ligimesega. On Kirik, kes elab ja toimib Jumala armust. Kiriku tegevuse sisu ja vorm on jagada maailmas igal pool igal ajal selgust sellest, mida Jumal on teinud ja jätkuvalt teeb. Jagajaks on need, kes on leidnud armu ja saanud selles kinnitatud Vaimus. Armu vastuvõtmine on pidev, katkematu. Väga isiklik kogemus ja selgus igale inimesele. 

Osaduses elamine ja Jumalas hingamine vajab julgust ja rõõmu, tänu ja armastust igapäevases elus. Jumala ja ligimese teenimist erinevates elu olukordades. Teenimises ei ole vabandusi, on võimalused. Jumalat kummardatakse vaimus ja tões. 

Tõde ilmutab end altaril, Jeesus on Tõde, inimene võib kahelda, eksida ja taas armu leida, inimene võtab vahel vaielda ja söandab Tõde kõrvale heites oma tõde kuulutada. Kui ma aga julgen iseenese, oma õiguse altarile kaotada ja usaldan hingata Jumalas, Vaimus, kaob uhkus ja lootusetus, maailma tarkus saab tühiseks.

Kiriku ajalugu maailmas on erinevad organisatsioonid, kirev liturgiline tegevus, nii üks- kui lahkmeelt, taganemist ja usukindlust. Kirik on maailmas. „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest“, on ilusaim ja kandvaim palve kristlase ja Kiriku üle.

Arm on katkematu ja Kirik elab. Suurim arm minu elus on selgus sellest, et kuitahes vilets ja väsinud ma pole, mul on alati võimalus hingata Jumalas, elada maailmas Jumala lapsena, ühe, püha Kiriku liikmena. Ehitada terakesehaaval oma elu liivalossi lootuses vahetada see kord püsiva taevase eluaseme vastu.

Margit Lail