Mis maa see on?

Avame värava ja astume oma väikese reisiseltskonnaga üle lambapabulatega kaetud rohtunud tee Mart Saare majamuuseumi poole Hüpassaares, helilooja sünnikodus. Oleme suurelt teelt maha sõitnud kümmekond kilomeetrit metsade ja rabade vahel. Parkimisplatsil seisab paar matkaautot ja üks seltskond einestab puhkealal. Õuemurul räägib mees telefoniga. Kuuldub sõna „koroona“. Kõne lõpetanud, ütleb muuseumi klienditeenindaja (nii ta ennast tutvustab), et rääkis emaga Tartust. Ja küsib, kust me tuleme. Ütleme, et Põlvast, mitte Tartust. Maja ust avades soovitab ta meil siiski ette panna maskid, ja teeb seda ka ise, ning jalga paneme kilesussid. 

Mehe sõnul oleme sel päeval teised külastajad, enne meid oli muuseumist läbi käinud üks matkaja Sloveeniast. Muuseum ise on ehtne ja mõnus. Istume ja kuulame heliplaadilt Mart Saare „Põhjavaimu“ (sõnad Marie Heiberg) – laulul on isegi helikandjalt kuulates müstiline jõud.

Majast väljudes kohtume ka lammastega, kes piiluvad meid läbi aedikulippide. Aedik ise on kõrge ja lehvivaid lindikesi täis. Olevat koerte, mitte huntide peletamiseks. Koroona ajal käinud inimesed (ja kaasa võetud koerad) Hüpassaare rabas matkarajal nii massiliselt, et tuli lambaid kaitsma hakata.

Rabamatkad omandasid koroona-suletuse ajal kevadel tõesti ülisuured mõõtmed mistahes paigas. Eks iga rabasse suunduja mõtles, et on seal ainuke, aga sama mõtles veel sada teist inimest ja nii olnud laudteel üksteisest möödumine paras kunsttükk. 

Kuigi Eestis peaks ruumi jätkuma. Riigi territooriumi enam kui 45 000 ruutkilomeetril on arvestuslikult 29 inimest ühel ruutkilomeetril. Mäletan, kui kolm aastat tagasi soode ja metsade taguses Mihkli kirikus Pärnumaal anti algus Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäeva tähistamisele. Meeskoori kontserdil luges Uku Uusberg seal vahepalu Valdur Mikita loomingust. Küsides, mis on päris Eesti asi. 

Vastus peitub kirjaniku loomingus: aed ja peenramaa, kodukotus, tahtmine keeta moosi, mida keegi ei söö, tahtmine käia laulupeol … Ja rahvas, kelle tähtsaim teos on viieköiteline soo kuivendamise käsiraamat, ei saa olla päris normaalne. Eks igaüks, kes kevadel end rabamatkadele asutas, mõtles, küll on hea, et RMK on rajanud need matkarajad just soodesse ja rabadesse. 

Laulja ja looja Siiri Sisask küsib Peeter Volkonski tehtud sõnadele laulus: mis maa see on? Ja jätkab: siin pole ühtki mäge, vaid metsad lõputud ja laukasood. Eestimaa keskmine kõrgus on vaid 50 meetrit merepinnast ja kõrgeim koht Suur Munamägi 317,4 meetrit merepinnast. Koos soometsadega moodustab soode pindala 22% Eesti maismaa pindalast. Valdur Mikital on õigus, nimetades Tammsaare „Tõde ja õigust“, soode kuivendamise käsiraamatut, eesti rahva tähtsaimaks teoseks. 

Oleme soode ja rabade rahvas, kuid siinne rahvas täis on imeväge – ütlevad lauluread. On aeg ja põhjus matkata rabadest kaugemale ning kõike seda väärtuslikku endasse talletada: kohti ja inimesi, mälestusi ja mälestusmärke. 

1991. a 20. augustil tunnistas Ülemnõukogu oma otsusega Eesti riiklikku iseseisvust. Neljapäeval, 20. augustil, taasiseseisvumise päeval, riigipühal leiab igaüks endale tähtpäevaväärilise tegevuse. Mina meenutaksin sel päeval neid, kes ei näinud Eestis vabaduse taastulemist. Olgu need siis Vabadussõjas Eestit kaitstes langenud, oma riiki üles ehitanud ja kaitsnud mehed ja naised, Siberi nimetutesse haudadesse maetud või okupatsiooni ajal võõrvõimu põlanud. 

Pean Pilistvere kauaaegse hingekarjase Vello Salumi (1933–2015) poolt 1988. aastal alustatud kivikangrut üheks märkimisväärseks mälestusmärgiks kommunistliku genotsiidi ohvritele. Julgen aga küsida, kui paljud on leidnud tee selle ainulaadse mälestusmärgi juurde Viljandimaal, et mitte lasta jalgteel rohtuda. Ja mälestustel kustuda.

Mis maa see on? 

Siin pole ühtki mäge, 

vaid metsad lõputud ja 

laukasood. 

Kuid siinne rahvas täis on

imeväge

ja kummalised nende 

laululood.

 

 

 

 

Sirje Semm,

peatoimetaja