Mis on usk?

Mis on usk? Praegu Iisraelis elav Eestist pärit Harry Šein, kes on enda sõnul «absoluutselt mittereligioosne inimene», selgitas seda nii:
«On kaks viisi maailma mõista, üks on teadmine, tähendab siis, kui me oleme kindlad, et midagi on olemas või midagi ei ole olemas – ja teine viis on kahelda. Ja asjad, milles me kahtleme, me ei suuda tõestada, kas nad on olemas või ei ole olemas – nendesse me usume.»
Šeini väitel pole usu puhul kõige tähtsam mitte olemasolemise küsimus, vaid see, et kahtlusest tekkivad mõtted «aitavad meil mingil kujul elada. Nii et tegelemine usuga mitteuskliku inimese jaoks, tundub mulle, ei ole üleliigne või raisatud aeg».
Kas pole see aga omapärane kahtlus, mis ajendab tegelema usuga ja mitte sellest eemale? Kas inimene, kes mõtleb tõsiselt Jumala üle, on ikka mitteusklik? Paul Tillichi sõnul, kes samuti rõhutas usu ja kahtluse kokkukuulumist, riskib inimene usu kaudu hüpata mõistusest kaugemale, et kaeda meie elu ja tegelikkuse kõrgemat süvastruktuuri. Nii talitavaid mitteusklikke ei pea Tillich üldsegi uskmatuiks: nad väldivad üksnes sõna «usklik» tarvitamist, millega kaasnevad soovimatud religioossed eelarvamused.
On olemas ka teistsugune kahtlus, mis kisub usust eemale ja mida seetõttu välditakse. Ühtki prohvetit ega apostlit pole saadetud kahtlusi külvama, vaid ikka usku äratama. Kuid kahtlusest ei pääse siingi: kahtlema tuleb hakata varem usutud tõdedes. Seda kirjeldatakse sageli Piiblis: usu kaudu võib ilmneda, mis tavavõimaluste raames tundub võimatu. Aabrahami naist Saarat ajas naerma, kui ta kuulis, et jääb vanana lapseootele. «Jumalale pole miski võimatu,» kõlas ingellik selgitus, nii nagu hiljem ka neitsi Maarjale.
Uues Testamendis nõutakse uskumist Jeesusesse Kristusesse, kelles kogeti Jumala erakordset lähedalolekut, millel olid erilised tagajärjed. «Sellist asja ei ole Iisraelis veel iial nähtud,» öeldi siis, kui ta kurje vaime välja ajas. Ainulaadne on ka Jeesuse ülestõusmine, millest kuuldes arvas Rooma asevalitseja, et Paulus on hulluks läinud. Kuid ilma Kristuse ülestõusmiseta on apostel Pauluse sõnul kristlik usk tühine ja mõttetu.

Usk jääb alati kuidagi seotuks imega, paradokssega, absurdsega, s.t tavamõistust ületavaga. On olemas kahesugust mõistusevastasust: see, mis on mõistusest allpool, ja see, mis on mõistusest ülalpool. Kui Martin Luther nõuab usuga seoses mõistuse ristilöömist, siis mõtleb ta, et piiratud tavamõistusest loobumine avab kõrgema tegelikkuse. Usule eelnev mõistmine innustab uskuma hakkamist, usule järgnev mõistmine aga ületab eelneva.
Usu laad ja võimekus sõltuvad sellest, kellesse või millesse usutakse. Kui inimene usub iseendasse või rahasse, siis saab ta loota vastavalt nende võimekusele. Jumalalt saavad abi loota need, kes temasse usuvad. Sellise usu kohta ütleb Jeesus, et see võib mägesid liigutada: «Sest Jumal on see, kes teis tegutseb,» selgitab Paulus. Siin tuleb võita ka kahtlusi: «Miks sa kahtlesid?» küsis Jee­sus Peetruselt, nähes teda lainetesse vajuvat?
Lutheri väitel tuleb usu puhul loobuda ka nn käsutegudest. Sest kuitahes pikaks ka ei venitaks redelit lõpmatusse – lõpmatust ennast (Jumalat) ei saa me ronides iial kätte (sest alati saab lisada uusi redelipulki). «Käsuteod» on usu moondunud vorm, mis pole otseselt iseloomulik ei juutlusele ega kristlusele. Juutluses juhatab käsk ehk seadus inimest Jumala lähedusse, kristluses on see kasvatajaks Kristuse poole, kus teostub ühendus Jumalaga.
Usk eeldab kõigist oma võimalustest loobumist, sisemiselt hoiakult passiivseks muutumist, et kogeda Jumala aktiivsust, mis saabub ootamatult ja mõjukalt. Nii juhtus ka Lutheriga: kuniks ta püüdis «saksa täpsusega» Jumala käsku täita, osutus kõik asjatuks: ta avastas, et süda ei saa puhtaks patust. Endast loobudes aga koges ta vahel isegi müstiliseks nimetatud usuelamuses, et taeva väravad avati ja rahu voogas tema hinge. Õigeksmõistmise aluseks on kohtumine Jumalaga, millele iseenesest järgnevad head teod.

Teod, mis järgnevad usule, on usuteod. «Usk ilma tegudeta on surnud,» ütleb Jaakobus. Ideaalsemal moel peaksid need usust ise tekkima, nii et üks käsi ei tea, mida teine teeb, sest hea puu kannab head vilja iseenesest. Ent kuna me oma maises elus puutume kokku veel patuga, teostub hea spontaanne esiletulek täielikult alles tulevases jumalariigis. Nii nagu on olemas usuotsus ehk otsus usu kasuks, on olemas ka otsus teha midagi head.
Head tuleb ka püüda teha. Iga heategu, isegi kui sunnime end seda tegema (oma mugavuse ja harjumuste vastu), on usutegu, mis ühtlasi muudab inimest. Sest usu nõudel pidime liigutama seda tohutu suurt mäge iseenda sees – oma «mina» (mis loomulikult sooviks teha ainult seda, mis tundub endale mõnus ja hea). Piiblis ei kritiseerita häid tegusid! Kriitika puudutab võltse tegusid! Käsuteod on võltsid teod enese ja teiste petmiseks.
Harry Šeinil on õigus: peale teadmiste, mis alati on piiratud, tuleb ka kahelda ja uskuda. Ning seda tuleb püüda teha. Nii nagu usk ületab mõistust, ületab see ka tundeid – paljalt tunnetega seotud usk kaob koos nendega. Augustinus ütleb, et usk on tahte, igatsuse asi. Võib-olla just hetkel, mil me midagi enam ei mõista ja midagi head ei tunne, küsib Jumal meilt kõige otsustavamalt: millesse sa usud? Mida igatsed? Kui su igatsus on õige, siis on ka usk juba olemas ja õige Jumala silmis, kes saab seda edasi innustada.

 

 

 

 
 
Arne Hiob,
teoloogiadoktor

Eelseisvad kaks aastat on peapiiskop Andres Põder kuulutanud usuaastaks (EK 12.12.2012). Usuaasta motoks on valitud sõnad kirjast heebrealastele: «Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus» (Hb 11:1). Usuaasta annab hea võimaluse kõike usuga seotut aegamisi lahti rääkida ka Eesti Kiriku veergudel.