Mis toimub?

Nii küsis minu hea sõber, pensionipõlve pidav sõpruskoguduse õpetaja. Ta tundis muret selle pärast, et Soomes on kirikuvaenulikud hääled järjest jõulisemad. Küsitakse, kas koolis võib laulda «Ma tulen taevast ülevalt» ja rääkida lugu Jeesuse sünnist.
Ootuspärane on, et suurte kirikupühade paiku on rahval suurem huvi usuküsimuste vastu. Seda teab meedia ning peaaegu kõikides neti- ja paberväljaannetes ning ringhäälingus käsitletakse usuga seotud teemasid. Mäletame, et paarkümmend aastat tagasi, pärast pikka võitleva ateismi aega, oli tavaline, et kirik oli tähelepanu keskmes. Eesti põhiseadus sätestas suhte kirikuga täiesti erinevalt okupatsiooniaegsest ENSV konstitutsioonist. Loobuti formulatsioonist «kirik on riigist lahutatud» ja sõnastati koostööd võimaldav «Eestis ei ole riigikirikut». Suured kirikupühad said riigipüha staatuse kohe pärast taasiseseisvumist ja jõululaupäeva lisamine sellesse loetelusse ei tekitanud aprillis 2005 probleeme.
Viimastel aastatel on toon muutunud ja meenutab kohati võitleva ateismi perioodi. Kultuurifoorumil 2010 teatas ühe erakonna eestkõneleja, et Eestis on kirik riigist lahutatud, ja sama kordas ka keegi oma usutluses viimastel jõuludel. Ma ei arva, et see on juhus, kui inimene ajab segi okupatsiooniaegse ENSV konstitutsiooni ja Eesti Vabariigi põhiseaduse. Pigemini võib see väljendada soovi olla moodne, sest nüüd ei ole kirik enam in. Küsin: mida peaks veel riigist lahutama, kas kultuuri, sporti, tervet mõistust? Mis on riik? Näen siin totalitaarse riigi nostalgiat. Väite kohta, et kirikupühad ei saa olla riigipühad, küsin: mida tähendab püha sekulaarse kalendri tähenduses?
Märgata on püüdeid määratleda kiriku tegevuskeskkonda uuel moel. Religioon püütakse tõrjuda ühiskonna avalikust ruumist üksikisiku privaatsfääri. Samas võtab maad uusateism, mis näeb religiooni inimkonnale ohtliku nähtusena, mille vastu tuleb võidelda. Nii on uusateismil samu jooni kui nõukogude ajal laialt levinud ning propageeritud teaduslikul ateismil. Uusateistlikud religioonikäsitlused esitavad religioonist lihtsustatud pildi. Nii nagu varasemad ateismi vormid, mõistab ka uusateism teadust kui inimkonna vabastajat religiooni ahelatest.
Alar Laats kirjutab («Kes kardab ateisti?», Postimees 27.11.2010): «Ristiusu vastas seisab ateism, teatud määral vaenlasena, kriitikuna. Ateism võib olla nii passiivne kui ka aktiivne, kristluse vastu võitlev või lihtsalt kristlust ignoreeriv. /—/ Ateismi eesmärgiks on religioonile vastu astuda ning lõpuks ta likvideerida. Tema keskne meetod on kritiseerida religiooni, meie jaoks siis ristiusku. /—/ Ateisti meelest on tema tegevus kristlusele ohtlik. See võib olla ristiusule lausa saatuslik, vähemalt põhimõtteliselt. Kristlase jaoks aga ateism endast põhimõttelist ohtu ei kujuta. Ateist saab kritiseerida ja ohustada neid asju, mis inimeste looduna vajavadki pidevat kontrolli. Päris religiooni keskmeni aga ateisti kriitika kristlase meelest ei ulatu.»
Peapiiskop Andres Põder ütles jõuluõhtu jutluses: «Tundub, et usk Jeesusesse ei ole niivõrd meie mõistmisvõime kui kodanikujulguse, tunnistamise ja kommunikatsiooni küsimus. Petlemma lapsi hukates püüdis kuningas Heroodes Jeesusest vabaneda. Teda üritati maha vaikida ning lõpuks löödi ta risti. Kuid seegi oli sõnum. Nii on see olnud ka hilisematel aegadel, nii toimime sageli oma südames. Nii raske on tunnistada oma puudujääke ja süüd ning siis ka usu olulist kohta oma elus ja ühiskonnas. Kuigi sellest sõltub meie endi ja ühiskonna pale.» Mida on siis meil, ristiinimestel, öelda nostalgiast kantud võitlevale ateistile või snoobile, kes peab peeneks olla kõige suhtes kriitiline. Alanud aasta juhtsõna annab meile hea soovituse: «Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!» (Rm 12:21)
President Ilves kirjutas jõulutervituses: «Jõulupühad kui sisemise valguse aeg toovad meie mõtetesse rõhutatult nii usu ja lootuse kui ka ühtehoidmise ja hoolivuse. Usk ja lootus annavad meile jõu tulla toime nende muredega, mis võib tabada meist igaühte, nagu ka nendega, mida peame lahendama riigile ja ühiskonnale mõeldes. Kindel usk ja lootus, mida toetab meie endi tublidus, tähendavadki kokkuvõttes, et meie saame hakkama. Eesti saab hakkama.»

Tiit Salumäe,
assessor