Misjonipõld on lai ja ootab külvi

Eestis viibisid Soome misjoniühenduse SLEY misjoniosakonna juht Pekka Huhtinen ja Eesti-Vene piirkonna asejuhataja Teemu Haataja. Juttu ajasime misjonär Kirsi Vimpari üürikorteris Tartus Toomemäe nõlval.

Eesmärgiga levitada luterlikku kirjasõna asutati Soomes aastal 1873 misjoniühing Suomen Luterilainen Evankeliumiyhdistys (SLEY), millega meie kiriku koostöö algas enam kui kümme aastat tagasi, kui aastal 1994 hakkas Lihulas teenima misjonär Kari Antero Tynkkynen. Kirsi ja Kari ongi praegu kaks ühenduse töötegijat Eestis. Kari Tynkkynen, kes viimati teenis Paide kogudust, on praegu pikemal puhkusel.
Ühendus peab igal aastal kohapeal kaks koosolekut, et vaadata üle piirkonna aastaaruanne, arutleda, kuidas on läinud, ja pidada plaani edasiseks koostööks. Pekka ja Teemuga pidasid Tartu Peetri kirikus nõu piiskop Joel Luhamets ja praost Ants Tooming.
Ühenduse tööst rääkides ütleb Pekka Huhtinen, et sarnased koosolekud on igal piirkonnal ja viimaseid on ühendusel mitmes maailmajaos. Koosolekul kõneldi, et ühendusel on plaan saata sügisel Eestisse veel üks misjonär, siis oleks SLEY kaudu siin tööl kolm misjonäri.

Avatud koostöö
Eesmärgiks on aga võetud, et aastaks 2018 oleks Eestis viis misjonäri. Kui Jumal lubab, siis plaan teostub. «Misjonikeskus ja piiskop Luhamets on igal juhul öelnud tere tulemast Eestisse koostööd tegema. Meil oli Tartu Peetri kirikus tore kohtumine ja saime kinnitust, oleme oodatud,» ütleb Pekka Huhtinen. Oma blogis, kus Teemu Haataja kirjutab Sillamäest, ainukesest linnast Eestis, kus puudub luteri kirik, ja Narva kogudusest, palub ta toetust jumalatööks Ida-Virumaal.
Misjonäridest edasi kõneldes ütleb Huhtinen, et kõige kauem on Eestis olnud Kari Tynkkynen, seitse aastat oli tööl perekond Sakari ja Riikka Seppälä, möödunud aastal saabus Kirsi Vimpari. Pool aastat õppis ta eesti keelt ja vastutab Peetri koguduses pühapäevakooli eest, veab noorte kodugruppi ja õpetab soome keelt.
Misjoniosakonna juht tunnistab, et heade kordaminekute kõrval on olnud ka raskusi. Kari Tynkkynen on Eestis omainimene ja kui Läänemaal võeti ta paarkümmend aastat tagasi kiiresti omaks, siis Paide kogudusele jäi ta võõraks. Pärast pikemat puhkust Soomes ta Paidesse tagasi ei lähe. See on ühendusele mõtlemise koht, aga Pekka Huhtinenil on hea meel, et sellest sai piiskopiga avameelselt ja rahulikult kõnelda. 9. veebruaril, kui oli Kari Tynkkyneni 50. sünnipäev, tähistati seda Tallinnas misjonikeskuses.

Lihtne strateegia
Misjoniühenduse esimene välislähetus oli 116 aastat tagasi Jaapanisse. Pekka Huhtinen ütleb, et praegu tehakse tööd üheksas riigis, misjonärid on aga lähetuses viies riigis. Töö jätkub ka Jaapanis, kus on kohal neli misjonäri, aga lisaks on Jaapaniga seotud kaks inimest Soomes.
Peale Eesti ja Jaapani tehakse misjonitööd Keenias, Sudaanis, Lõuna-Koreas, Myanmaris (rohkem tuntud nimega Birma), Iisraelis, Venemaal ja Sambias. Näiteks Birmas algas töö aastal 2003, eelmisel aastal alustati aga Iisraelis. Kui kuskil töö algab, siis teises kohas lõpeb. Nii lõpetati välislähetused Sambiasse, küll aga toetatakse veel kaks aastat sealset keskust. Kõige rohkem misjonäre on praegu Keenias, neid on kaheksa. Venemaal on tööl viis inimest.
Kulus vaid sada neliteist aastat ja plaanile hakata töötama Iisraelis, kus elab paljude uskude esindajaid, leiti lahendus, toetades eelmisest aastast sealse kristliku keskuse tööd.
Küsimusele, kuidas need maad, kus tööd tehakse, välja valitakse, vastab Pekka Huhtinen: «Meie strateegia on teha tööd seal, kus pole kuuldud kristlikust õpetusest ega Jee­susest. Me ei ole kuskil igavesti, töötame mõne aja ja liigume siis edasi. See on meie misjonistrateegia.»
Sellepärast alustati tööd Myanmaris, kus kristlasi on vaid 4% rahvastikust. Kuna töötegijate hulk ja majanduslik võimalus misjoneerida on piiratud, loobuti misjonäride saatmisest Sambiasse, kus kristlasi on nüüdseks umbes 80%.

Tähtis küsimus
Miks aga on Myanmaris, kus 90% elanikkonnast on budistid, vaja luteri kirikut? Pekka Huhtinen, kes koos Aasia piirkonna juhatajast abikaasa Sirkka-Liisaga on seal mitmel aastal käinud õpetust jagamas, ütleb, et see on kõige tähtsam küsimus. See on tähtis ka Jaapanis, kus ta samuti on olnud. «Me austame seal valitsevat usku. Me ei räägi, et üks usk on parem kui teine, vaid et Jee­sus on ainuke tee Isa juurde. Jee­sus õpetab, et tema on tee taevasse, et muud teed ei ole,» selgitab ta.
Kui lihtne või keeruline on aga teha tööd Eestis, mis erineb tunduvalt Aasia või Aafrika riikidest? Soome külalised kinnitavad, et erinevused on ka ühe ja sama piirkonna eri riikide vahel. Võrrelda võiks Soomet ja Eestit, aga viimase poolsajandi erinev ajalugu teeb selle mõttetuks. «Eestis on samuti palju kirikuid, aga küsimus on, kuidas saada inimesed kirikusse. Luterlik õpetus on olemas, aga palju uususke loob olukorra, kus nendes raske orienteeruda ja nad tekitavad inimestes segadust,» saan vastuseks.

Eri viisid
Rohkelt kasutab ühendus oma töös internetti. Lisaks ühenduse kodulehele (www.sley.fi) on avatud spetsiaalne lehekülg http://bibletoolbox.net, kust otsija leiab vastuseid paljudele küsimustele mitmes keeles. Valida võib näiteks eesti keele. Selle eest, et eestikeelsed vastused lehele jõuaksid, vastutab Tartu Maarja koguduse õpetaja Joona Toivanen abikaasa Helenega. Kõige rohkem vastuseid on jaapani keeles, sest selleks on Soomes tööl kaks tõlki, ülejäänud on vabatahtlikud.
Ühenduse soov on hakata küsimusi-vastuseid araabia keelde tõlkima, sest paljudes kohtades üle maailma loetakse seda lehekülge ja see on hea võimalus teha misjonitööd araablaste keskel. Materjali luterliku õpetuse kohta on väga-väga palju.
Lisaks traditsioonilisele töövormile ehk misjoneerimisele kohapeal võib levitada ajakirju, raamatuid, filme, teha koolitusi. Näiteks käiakse aeg-ajalt Kongos õpetamas üliõpilasi, kevadel aga läheb Pekka Huhtinen Myanmari seminari pidama.
Enamasti leitakse partner personaalse kontakti kaudu, aga praegu tuleb pakkumisi ka interneti vahendusel. Veebruaris tuli kiri Indiast, kus on väike luteri kirik. «Innustame ja toetame kohalikke inimesi misjonitööd tegema. Saame kutse ja palvetame ning eks siis näe, mis on Jumala tahtmine. See on pikk protsess,» selgitavad soomlased.
Ühenduse üks töövorme on Karkku koolituskeskus, kus koolitatakse töötegijaid ja praegu ka pagulasi. Seal toimub palju erinevaid koolitusi, ka misjonikoolitus, mis kestab ühe aasta. Tasuta kolmekuulisele piiblikursusele oodatakse aga Eesti kirikust korraga kahte inimest ja see kursus on üks kahe kiriku koostöö vormidest.
Rita Puidet

SLEY
Asutatud 1873 eesmärgiga levitada luterlikku kirjasõna.
I välislähetus oli aastal 1900 Jaapanisse.
Praegu on ühendusel kodumaal 95 töötegijat.
Misjonärid on välislähetuses Eestis, Jaapanis, Venemaal, Keenias ja Sudaanis, lisaks toetatakse evangeliseerimist neljas riigis ehk Iisraelis, Lõuna-Koreas, Myanmaris ja Sambias.