«Noa laev» (Noah) – film kui jutlus

Kenaks tavaks on kujunenud, et aeg-ajalt tuleb ülestõusmispühadeks välja mingi usulise taustaga film.
Selle aasta filmiks on Darren Aronofsky «Noa laev». Tegu on Vana Testamendi Noa lugudel baseeruva teosega. Kes Noa lugusid teab, mõistab, et üksnes Piibli tekstile toetudes üle kahe tunni kestvat filmi valmis ei tee. Nii on režissöör liitnud sellele muud pärimuslikku ainest ja kirjutanud omalt poolt materjali ka juurde. Selle tulemusel on sündinud põnev märulitüüpi film, mis erinevalt mitmetest teistest samasse kategooriasse kuuluvatest linateostest sisaldab sügavamaid mõtteid ja elufilosoofiat. Viimast arvestades võib filmi klassifitseerida ka draama valdkonda.
Aronofsky käib piiblijutustustega küllaltki vabalt ümber. On see hea või halb? Filmi vaadates see minus negatiivseid tundeid ei tekitanud. Pigem suhtun filmisse kui jutlusesse. Iga kirikuõpetaja seletab oma jutlustes pühakirja ja teeb seda omal viisil. Nii teeb ka Aronofsky oma filmis. Seejuures käsitleb ta Noa lugu just kaasaegsest teoloogiast lähtudes. Piibli põhjal saabus veeuputus inimeste kurjuse pärast. Patt väljendub teoloogiliselt inimese häirunud suhtes Jumalasse, ligimesesse ja loodusesse.
Eesti teoloogia rõhutab tavaliselt tugevamalt kahte esimest, kusjuures sageli kipub loodus meil kahe silma vahele jääma. Lääne-Euroopa kirikud seevastu toonitavad viimasel ajal üha rohkem inimese vastutust looduse ees. Aronofsky põhjendab veeuputust just ennekõike inimeste loodusthävitava käitumisega. Selle taustal võib näha ka inimeste metsikuks muutumist ja kurjust ning ülbust Jumala ees. Ka nii võib Noa lugu tõlgendada.
Kohati tekib tunne, et Noa on meeleheitlikult radikaalne loodusaktivist, kes vist isegi liha ei söö. Ta läheb oma tegevuses liiga kaugele, olles valmis inimkonna tulevikule «ei» ütlema, sest üksnes loomad on puhtad ja inimsool puudub tulevik. Lõppude lõpuks mõistab Noa oma viga ning inimlikkus pääseb võidule. Erinevate karakterite kaudu tulevad esile nii tavalised inimlikud tunded nagu armastus, elu edasi kandmine, hoolivus. Kuid ka ülbus, omakasupüüdlikkus ja kavalus. Piiblit on täiendatud hollywoodilike klišeedega.
Filmi lõpus tõuseb keskmesse halastus. Hollywoodilikult tundeküllane lõppstseen ei tekita piinlikkust, vaid jääb ilusaks punktiks jutlusele, mis on esitatud veidi tavatus märulivormis. Enne filmi vaatamist tasub Piiblist esimesed 10 peatükki läbi lugeda, siis saab paremini aru, mis toimub ja kus on pühakiri ning kus Aronofsky küllaltki vaba tõlgendus sellest.
Kaido Soom

Eksitav pealkiri
Käisin vaiksel laupäeval «Noa laeva» filmi vaatamas. Tõsi, filmis oli Noa, tema naine ja pojad Seem, Haam ja Jaafet, laev, loomad ning veeuputus. Ülejäänud osa filmist oli aga fantaasia, mis Piiblis kirjeldatut väga vähe meenutas.
Loomulik on, et kahetunnise filmi jaoks on vaja sisutihedat piibliteksti detailidega täiendada. Seekord aga tundub, et süžee autor peab Noa laeva lugu muinasjutuks ja ise tõenäoliselt Jumalasse ei usu. Ta on rikkalikult kasutanud oma fantaasiat.
Näiteks jutustati filmis, et pärast Aadama pattulangemist tahtsid inglid inimesi aidata, astudes sellega üle Jumala käsust, ning Jumal karistas neid, moondades nad kivist monstrumiteks. Ning needsamad monstrumid aitasidki Noal laeva ehitada ja ülejäänud inimesi lahingus tappa.
Peetruse 2. kirjas nimetatakse Noad õigusekuulutajaks. Ent mängufilmis oli Noa pisut hullunud prohvet, kes kuulutas vaid tulevast hävingut ning teatas, et mitte ühelgi teisel inimesel peale nende pere pole võimalik pääseda. Filmi Noa oli ka veendunud, et Jumal tahab hävitada kogu inimkonna, ning kavatses tappa oma tulevase lapselapse, juhul kui peaks sündima tüdruk.
Filmist jäi mulje, et Jumal vihkas patuseid inimesi, ent oli valinud ühe pere – küll samasuguse patuse nagu kõik ülejäänud, aga kelles siiski pisut head oli –, kes päästaks loomad, et uus elu saaks tärgata. Ning see Jumal ei kavatsenudki kutsuda ülejäänud inimesi meeleparandusele ja pääsemisele.
Minu meelest on tegemist ulmefilmiga, kus on head näitlejad ja võimsad efektid, ning seda oli huvitav vaadata, sest mul polnud õrna aimugi, kuidas see Noa laeva versioon lõppeda võiks. Ent seda ei tasuks minna vaatama ootusega näha piibellikku Noa laeva lugu. Ning sõnum Jumala armastusest, kes kutsub meeleparandusele ja tahab päästa kõiki inimesi, kahjuks puudus.
Eva-Liisa Luhamets