Õige suuna valikust

Ülestõusmispühad oma tõsiduses, rahus ja rõõmus on möödanikuks saanud ning igapäevatoimetused taas võimust võtmas. Pühad olid tagasivaatamise ja mõtiskluste aeg, mis peegeldab tõe äratundmise hetki, milles on nii kannatust ebaõnnestumistest kui rõõmu kordaminekutest. Vaimne tervenemine ja kasvamine aitab meid saada täiuslikumaks, et meie edaspidised tööd ja tegemised oleksid oma eesmärkidelt enam kiriku teenimisest kantud ning valitud teed õiged ja otsused õiglased.
Ülestõusmispühad annavad meile rõõmu ja jõudu teha nii palju head, kui saame, kõikide vahenditega, millega saame, igal viisil, mil saame, igas kohas, kus saame, kõikidele inimestele, kellele saame, ja nii kaua, kui saame. 
Vana budistlik õpetus ütleb: kui me oleme pöördunud õigesse suunda, siis pole meil vaja teha muud, kui edasi minna. Aga milline on õige suund? Kuidas teda ära tunda? Olen selle üle palju kordi endamisi mõtisklenud ja konkreetsesse teemasse pühendatutega aru pidanud. Nüüd tuleb tunnistada, et Kiriku Varahaldus on liikumas õiges suunas. On väga tähtis, et me ei liigu tormates, pigem aeglast tempot hoides ja püstitatud eesmärke silmas pidades. EELK-le tagastatud varad tuleb võtta aktiivsesse käibesse ning võimalusel panna tulu teenima. Me peame kasutama senisest julgemalt pankade abi ja otsima võimalusi ühisprojektideks meie kogudustega. Tõelise keskkassa ühtse kiriku vajadusteks saame üles ehitada ainult ühiste jõupingutustega, kaasates selleks koguduste likviidset vara.
Praegu on peamine ülesanne Kentmanni 6 arendusprojekti ehitustöödega jätkamine sealt, kus need enam kui kolm aastat tagasi majanduslanguse tõttu katkesid. Aeg on teinud korrektuure. Meie partner ja tööde rahastaja Merko Ehitus on koostanud uue projektlahenduse, mis arvestab juba varem valminud kahe maa-aluse parklakorrusega, ning Tallinna linnavalitsus on väljastanud ka uue ehitusloa. Reaalne on taasalustada ehitust tänavu maikuus ning lõpetada 2013. a detsembris. Kui see aeg kätte jõuab, ei teki edasiminekuga ja suunavalikuga probleeme, sest uued projektid on oma järge ootamas.
Tahtmatult tuleb mõnikord tõmmata paralleele riigis ja kirikus toimuvaga. Üheks selliseks näiteks on haldusreform. Riik on seda õige mitme valimisperioodi vältel kavandanud ellu viia, aga siiamaani pole asja saanud.
Suurt selles valdkonnas ei ole juhtunud ka kirikus. Mäletan peapiiskop Jaan Kiivit juuniori valitsemisaja lõppu, kui teema aktuaalseks muutus. Möödunud on enam kui kümme aastat, aga õiget suunda ei ole leitud ning mulle tundub, et paslikum ja õiglasem oleks jätta haldusreform juba järgmise kirikujuhi teemaks. Aega valimisteni (need peaksid toimuma 2014. a kevadisel kirikukogul) on jäänud napilt üle kahe aasta. Probleem on sedavõrd tõsine, et pole patt sellega tegelemist alustada juba täna.
Paratamatult moodustab haldusreformi teema ühe osa tulevaste peapiiskopikandidaatide valimisplatvormist ning suuna näitamisel valimiskampaania käigus on oluline mõju valituks osutumisel. Sellest möödavaatamine või eiramine oleks vastutustundetu ning probleemi olemasolu mittetunnistamine. Tulevasel kirikujuhil peab olema haldusvaldkonna suutlikkusest selge seisukoht, suunavalikut ei tohi enam edasi lükata. Otsus haldusreformi mitte teha on ka lahendus, lõpeb teadmatus, iseasi on, kuidas see mõjub kiriku kui terviku ja koguduste edaspidisele käekäigule.
Kes on need, kelle vahel peapiiskopi valimistel kahe aasta pärast tuleb otsustada? Praegu on ilmselt vara konkreetseid nimesid esile tuua, kuid sellele peab mõtlema ja ettevalmistusi tegema. Tõsiselt võetavate kandidaatide pink on lühike. Alati on olnud neid, kes väga tahavad, aga keda rahvas ei taha, ja ka neid, keda rahvas tahab, aga kes ise ei pea võimalikuks kandideerida. Tegusate meeste põlvkond hakkab vanusega välja langema, nendele järgnevate seas on valikuvariandid kasinad. See tähendab, et kandideerimine jääb rohkem neljakümnendates aastates vaimulike siseasjaks. Kui see peaks tõeks osutuma, siis suunavalik saab tehtud vähemalt kahekümneks aastaks. Kindlasti ei ole see võimalikest variantidest halvim.

Mati Maanas,
assessor