Õrnusevajadus

Mulle meenus üks kauge sugulane Leedumaal. Tal oli küll pere olnud, kuid elas juba aastaid üksi. Üksi ja ootamatult suri. Rumal sõnapaar, et inimese kohta öeldakse «suri ootamatult», aga nojah, ütleme siis nii – polevat olnud tõesti mingeid märke sellest, et pealtnäha terve inimene ära hakkaks minema…
Ükskord seal kandis külas käies andis tolle kadunud Povilase vend mulle lugeda Povilase kirja, mis oli määratud ühele naisterahvale. Et annab lugeda kui luuletajale, sest ta vendki oli kirjutanud luuletusi. Ei teadnud Povilase vend, kas too kiri oli ainuke või üks mitmest taolisest kirjapanekust, saadetuist või saatmata jäetuist, justkui südamevalupäevik.
Püüan mälu järgi esitada siinkohal mõned kohad tollest armastuskirjast.
Jah, armas-kallis, ei ole ma mingi headuse musternäidis; olen end kõrvalt jälginud juba lapsepõlvest saati ning oma iseloomu olen ise ennem laitnud kui kiitnud. Vihastun kergesti, olen liialt otsekohene, võin kurigi olla. Kuid seda tõesti mitte kauaks, vaid mõneks hetkeks. Hingepõhjas, usu, olen ma parem kui hetkesuhtluses.
Kahju on mul oma tõesti puhaste tunnete pärast, ei-ei, mitte kahju tunnete pärast, mida su vastu tundsin, vaid kahju, et need pole meid õnneliku lõpu poole aidanud. Kahju on elule tagasi vaadates leida, et saatus on mind ennegi kokku viinud naistega, kes mõne aja pärast unustavad meievahelised head ja ilusad hetked. Peavad meeles solvanguid ning tõelist õrnust nad enam mäletada ega tunnistada ei soovi.
…Kindel on see, et armastus ei saa elada ruumis, kus pole läbipaistvust, usaldust ja siirust.
Armastus pühib koolilapsena tahvli puhtaks valest ja ebaaususest. Kas aga petja ja salamängu mängija saab oma sõbra ärakasutamisest õnnesülemi, mingi rahuldusebuketi – seda ma ei hakka arvama. Küllap oleneb see hingest, kasvatusest. Kõik on siin elus võimalik, inimesi on ju igasuguseid.
Aga ütle, mis hirm see on, mis takistab olla aus ja avatud. Või on see häbi? Kasvatus? Ise tead oma elu. Sa oled mulle oma elust äärmiselt vähe kõnelnud. Nagu kord juba ütlesin, olen ise kogu hinge su ette laotanud.
Kas ikka on vaja tunda hirmu? Või häbeneda öelda, et jah, oled õnnelik, kui sind kallistatakse? Ja ka siis, kui ise kallistad. Mille muu jaoks me üldse elame?!
…Mu meelest ei ole elul olemas teist, muud eesmärki kui armastada. Jumalaga suheldakse üksnes armastuse kaudu, kas pole nii? Tulutu, mu meelest enesepetlik on palvetada Jumala poole, kui hinges armastus puudub.
Kuni on õrnusetunne, ei kaugene kuhugi su lähedased ning elu on ilus. Elamisväärne vähemalt. Ja paraku, kui armastus ehk õrnus on kuhugi kadunud – kas jääb siis midagi üldse alles? 
…Õudusevärinaga mõtlen sellele, kui sul teda – armastust, hellust – olemaski polnud, kui sa kõike seda teesklesid.
Tõeline õnn saabub vaid sinna, kus on tõelised tunded. Mitte teeseldud, mitte tuulepuhkest minema lendavad.
….Kuid nüüd pean sind oma südamest välja kandma. Nii nagu kantakse keldrist ereda kevadpäikese kätte pikkade idudega kartuleid. Kartulile annab elumahla tagasi mahapanek. Kuhu ma sinu panen?
Nende mitme aastaga, mil me hulga kordi kohtusime, kasvasid mulle kallistusesõrmed. Nüüd pean need maha raiuma. Sulle pole neid vaja, teistele need, sinu jaoks kasvanud sõrmed aga ei kõlba…
Veel oli sääl Povilase kirjas juttu sellest, et inimeses – ja isegi loomas – on õrnusevajadus. Et õrnusest ning õrnuseväljendusest puudust tundev inimene on määratud hääbuma. Et tema elumahlad kuivavad, jõud kaob, rõõm kustub nagu ojakese kosutav vulin pikas põuas. Povilase vend Arturas ütles, et vend oli liialt tundlik. Et kui too naine, kellega Povilas viimased kolm aastat kohtus, oleks Povilasele selja keeranud näiteks poole aasta pärast, poleks mees jõudnud teda südame külge kasvatada.
Jah, küllap oleks siis midagi teisiti olnud, mõtlesin minagi. Kuid – õrnusevajadus oleks ju jäänud.
Muidugi oleks jäänud, mõtlen ma praegugi, pannes kirja neid ridu.
Kõnelgu pealegi mõned, et näe, Povilas oli juba eakas. Pensionär, mitte küll pikka aega, aga ikka pensionär, ja et milleks talle toda naist nii vaja oli.
Aga miks on inimestel vaja hommikuti kellelegi naeratada, miks on vaja õhtuti kellelegi käsi õlale panna? Miks on hea, kui saad päeva jooksul teisele silma vaadata ja sealt midagi õrna ja hella leida? Ja kas saavad tõelisuseks me unenäod, kui me õrnust vaid teeskleme?
Mida aeg edasi, seda rohkem hakkan mõistma toda Povilast, keda enam ei ole, kes aeg-ajalt elas ära ilma õrnusteta, kuid kes ei osanud edasi elada ilma õrnuselootuseta. Kui kadus õrnuselootus, nii kadus temagi.

 

 

 

Ilmar Vananurm,
unistaja