Päev emakeelele

Esmaspäeval, 14. märtsil, luuletaja Kristjan Jaak Petersoni 210. sünniaastapäeval, lehvisid rahvuslipud eesti keelele au andes. Kolmeteistkümnendat korda tähistasime emakeelepäeva riikliku tähtpäevana.
«Emakeelega tuleb tegeleda iga päev,» rõhutas president Toomas Hendrik Ilves emakeelepäeva pidulikul koosviibimisel Võrumaal Vastseliina gümnaasiumis, kus autasustati Emakeele Seltsi eestvõttel viiendat aastat läbi viidud keeleteo konkursi võitjaid. Riigipea viitas ohtudele, mida me ise oma keelele loome, võttes aktiivsõnavarra võõrastest keeltest toorlaene, mis on tihti segased ning ei kajasta asjade sisulist olemust.
Mure keele pärast
Tuleb nõustuda. Kui meie esivanemad seisid talupoegliku kindlameelsusega vastu eesti keele venestamise või saksastamise katsetele, siis tänapäevastes vaba ühiskonna tingimustes ja võõrapärasuse paleuses kipume ise oma keelt orjastama võõraste laenude ikkega.
See torkab silma tänavapildis äride nimesiltidelt, häirib ametlike dokumentide kantseliidis, kõnelemata elektroonilisest kirjavahetusest, kus õigekirjareeglitesse kui igandisse suhtutakse.
On õige, et haritlase tunnuseks on (võõr)keelte oskus, aga seegi, et sellest olulisem on veatu emakeel. Seda tunnistas juba mitusada aastat tagasi ennast maarahva laulikuks nimetanud Kristjan Jaak Peterson, kes eriliselt andekana võõrkeeltes pidas loomulikuks, et iga inimene õpiks esmajoones ära oma emakeele ja alles siis asuks omandama teisi keeli.
Rahvuslikust meelsusest annab tunnistust eesti keeles kirjutatud mõttepäevik; küllap oleks olnud lihtsam keerulisi termineid saksa keeles kirja panna, aga Peterson jäi teadlikult truuks emakeelele.
Pole õige ainult nuriseda ning kriitiliselt nentida. Võib-olla peakski alustama «palgi» nägemisest enda silmas. Jälgides enda keelekasutust panustama üldisse rahvusliku identiteedi hoidmisse. Ajalugu on piisava veenvusega tõestanud, et just keele risustumise ning sealt tuleneva hääbumise protsess loob eelduse kogu rahvuse iseolemise allakäiguks.
Keel on seotud meelega. Ainult emakeeles suudame edastada ja vastu võtta sõnumeid, mis on vajalikud rahvuse kestmiseks. Suures keelte paabelis jäävad alles need, mis on piisavalt elujõulised edasi arenema, samal ajal olemasolevat säilitades.
Mõelgem pagulaseestlastele, kes võõrsil emakeelt ei hüljanud. Pidades seda enesestmõistetavaks õpetasid nad esivanemate keele selgeks ka oma lastele. Kauaaegne San Francisco eesti koguduse juhatuse esimees Heino Valvur rääkis mulle oma noormehepõlvest, et kohalikud ameeriklased soovitasid eesti poistel lõimumise sujumiseks ka omavahel inglise keeles kõnelda.
«Meil ei tulnud see mõttessegi, vastupidi, otsisime rahvuskaaslaste seltsi, et oma kallist emakeelt rääkida ja eesti asja ajada,» ütles vanahärra, uhkus hääles.
Kahjuks on tutvusringis ka vastupidine näide Ühendriikide nn nooreestlastest: Eestis sündinud ja kasvanud eesti ema ja isa suhtlevad oma võõrsil sündinud lapsega inglise keeles. Hirmus kahju, sest tegelikult on keeleteadlased kindlad, et väike laps suudab paralleelselt omandada mitu keelt. Aga vaid üks neist on emakeel.
Pealegi, tegemist on niikuinii ümberõppega, sest hiljutine saksa teadlaste uuringu tulemus kinnitab, et emakeel avaldub juba vastsündinute esimestes häälitsustes. Nimelt jõuti Würzburgi ülikooli kliinikumis järeldusele, et saksa tited karjusid algusest peale teistmoodi kui prantsuse beebid.
Emakeel juba emaihust
Loode tajub juba raseduse viimasel kolmandikul helisid, kaasa arvatud ema kõnemeloodiat ja sõnarõhke.
Sümpaatselt mõjuvad kõik oma keele hoidmisele orienteeritud algatused. Alustades presidendi sõnavõistlusest «Sõnarine», lõpetades lasteaedades ja koolides läbi viidud keeletemaatiliste ettevõtmistega.
Emakeelepäeva eel esitlesid Tartu ülikooli teadlased Martin Ehala ja Peeter Tinits mobiilirakendust Sõnar, mis võimaldab nutitelefonis lihtsalt ja kiirelt kontrollida oma õigekirja, jõudes vajaliku reeglini. Seadest tõotab kujuneda emakeeleõpetuse lahutamatu töövahend, eriti põlvkonnale, kes elektrooniliste kaaslasteta oma elu ette ei kujuta.
Kuniks kõlab veatu emakeel, on meil rahvusena kestmiseks lootust.
Liina Raudvassar

/…/
Kas siis selle maa keel
laulutuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?

Siis ma võtan teid,
selge, sinise taeva
tähed, maa pealt
kõrge isamaa poole
rõõmuga vaadates laulda;
siis ma laulan sind,
öösekuningas, kuu!
Kes sa pilvede sülesta,
nii kui pungasta lillike
lõbusa valge palega
üles tõused taeva all,
kus tulised tähed
maha on langemas
sinu eest musta,
pimeda uju sisse. –
Nõnda inimeste vaim!

Oled sa ujus ujumas,
kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta.
Katke K. J. Petersoni luuletusest «Kuu»