Päris mure – sõltuvuse küüsis ligimene

Viimased aastad on Tervise Arengu Instituudi (TAI) uuringutest selgunud, et iga vähemalt 15aastase elaniku kohta joodi üle 10 liitri alkoholi. TAI kodulehelt võime ka lugeda, et Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul on kuus liitrit elaniku kohta piir, millest alates tekivad olulised kahjud rahva tervisele.
Mina ja enamik mu tuttavaist ei joo alkoholi. Ma ei ütle, et jooja või mittejooja on parem või halvem, aga viitan, et ju siis peab keegi jooma ka minu arvestusliku koguse ära. Nii jõuamegi nende inimesteni, kellel on igas päevas tihti vaid üks eesmärk – vabaneda tekkivast kainusest. Kas te teadsite, et Eestis kannatab alkoholi liigtarbimise all umbes 10 000 naist ja üle 50 000 mehe? Ka süstivaid narkomaane on meil üle Euroopa Liidu keskmise.
Igaühel meist on keegi tuttav, naaber või perekonnaliige, kes ei saa enam elada oma elu, vaid elab sõltuvuse tahte all. Kuigi tihti on seda raske tunnistada. Pigem levib suhtumine „kõik on ju hästi, vaata naabri-Kallet, tal on palju hullemini“ ehk siis enamikul hädasolijatel puudub jaks oma sõltuvusega tegelemiseks. Kergem on lasta elul minna!
Sõltuvusest vabanemiseks hakatakse abi otsima alles siis, kui on lõpuks mõistetud, et oma elu muutmiseks tuleb ise midagi muuta. Tõuke probleemiga tegelema hakkamiseks saab sõltlane pigem siis, kui ta lähedased ei lase tal enam elada end hävitades. Vahel võib see tähendada ka ekstreemset kodust tänavale viskamist. Väga suur osa sõltlastest ei käi regulaarselt tööl, seega ei maksa makse. Raha sõltuvuse toitmiseks pärineb teiste kodanike arvelt – trepikodadest jalgrattaid varastades või pere toidulaua arvelt.
Eestis on aastaid tegutsenud kakskümmend eraalgatuslikku kristlikku rehabilitatsioonikeskust, mida juhivad 13 organisatsiooni, kus töötajad sisuliselt võtavad sõltlasel käest kinni ja käivad temaga koos läbi raske tee, aidates täiskasvanud mehel või naisel ümber õppida täisväärtuslikult elama. Sõltuvusest vabanemine on aasta ja enam aega nõudev keeruline protsess.
Möödunud aasta aprillist on kristlikud rehabilitatsioonikeskused tegutsenud koos ühise erialaliiduna Avatud Lootuse Fondi SA juures toimiva ümarlauana. Alkohoolikute, narkomaanide ja tabletisõltlaste rehabilitatsiooniks on pakkuda eesti ja vene keelt kõnelevatele meestele ja naistele üle 300 voodikoha üle Eesti. Meie eesmärk on koos teadvustada probleeme sõltuvusest, teha koostööd riigiga ja areneda ka ise, et sõltlasi paremini abistada.
Läbi nende organisatsioonide on ühiskonda tagasi toodud lootusetult alkoholismi ja narkomaania küüsis olnutest sadu inimesi. Paljudel endistest sõltlastest on praegu perekond, lapsed, töö. Nad pühendavad oma vaba aja mitmesugustele kodanikualgatustele ja kogudustes tegutsemisele, teiste inimeste aitamisele. Nad on inimesed, kes on ühiskonna jaoks olemas.
Nüüd need inimesed armastavad, hoolivad, on eeskujuks ja toeks. Sõltlaste resotsialiseerumisega on paranenud kordades ka nende lähedaste elukvaliteet. Võimaldatud õnnelikum lapsepõlv lastele, sest sõltlastest vanemate peredes on lapsed pigem tähelepanuta ning hooleta, armastuseta, mida iga laps kasvamiseks vajab.
Sõltlaste aitamise kristlike organisatsioonide kontaktid leiad meie kodulehelt: www.lootusefond.ee. Sõltuvusest on väljapääs!

 

 

 

Liis Borissenko,
Avatud Lootuse Fondi SA juhatuse liige