Peep Audova mälestusi Petserist ja sealsetest inimestest

 15 aastat (1967–1983) Petseri Peetri kogudust teeninud emeriitõpetaja Peep Audova (72), kes praegu elab Valgas, meenutab oma elu ja tegevust riigipiiri taha jäävas linnas, kus tema sõnul kogudus oli tõeline eestluse kants.

Minu esimene teenistus Petseris oli 1. advendil 1967. Teenisin seda kogudust 15 aastat, enne mind ei olnud keegi nii kaua teeninud. 19. septembril 1926. a pühitsetud kirikut kasutav kogudus oli minule aga esimene kogudus ja võib öelda, et esimene armastus ka. Mul on sellest isiklikult väga head muljed jäänud.
Eesti vabariigi esimese iseseisvuse ajal sai Petseri maakonnalinnaks ja ühtlasi üheks kõige kiiremini kasvavaks linnaks Eestis, eriti siis, kui Tartu-Petseri raudtee 1927. aastal valmis. Need, kes Petserisse asusid, olid eestlased. Tookordne regionaalpoliitika soodustas Petserisse kolimist. Sinna anti krunt ilma tasuta ja paljud kasutasid seda.
Korralikult planeeritud Uus-Petseris soosis riik luterliku kiriku ehitamist, ehkki seal õieti oma kogudus puudus. Selle algatajaks oli Vastseliina koguduse õpetaja Nathan Aunverdt.
1930. aastate teisel poolel olid Petseris eestlased rahvastikus enamuses. Nende hulka loeti ka rahvusest õigeusulised, aga seal oli ka arvestatavalt luterlasi. Minu kätte sattus saksaaegne 1942. aasta Petseri koguduse aastaruanne ja seal oli kirjas, et Petseri koguduses oli hingi üle 2000 ja nendest olid liikmemaksu tasunud umbes 400 inimest.

Kuid ajad muutusid ja Petseri arvati sõja järel ENSVst Pihkva oblasti koosseisu. Siis hakkasid olud kiiresti muutuma, sest nooremad inimesed ei näinud Petseris mingit perspektiivi.
Kui mina Petserisse läksin, oli linnas umbes sadakond koguduseliiget. Kogudus ise oli aga oma kahe ja poole saja liikmesannetajaga EELKs üle keskmise. Vastseliina kihelkonna serv tuli Petserile külje alla. Nii Vastseliina kui Orava valla teatud küladest hakati lahkunuid Petseri surnuaeda matma, kuna see oli lähem. Selle tulemusel liitusid inimesed kogudusega.
Surnuaiapüha Petseris keelati, õigeusulistele väideti, et nõukogude võim ei saa sellist avalikku joomist lubada, nagu õigeusulistel surnute mälestamine on. Keelati kõigil, tegemata erandit luterlastele. Aga pühapäeval enne jaani oli nii, et me tegime surnuaiapüha kirikus ja inimesi tuli väga palju. Kõige rohkem oli neid rännanud Tartusse, Võrru, aga neid oli ka Tallinnas, isegi Haapsalus.
See oli mingi kokkukuuluvustunne, et ma tahan korra neid inimesi näha. Nii et siis oli meil kirik kas just päris täis, aga kohal oli ikkagi üle paarisaja inimese.
Petseris ei saanud rahvusliku ja kirikliku kohta öelda, et üks on üks ja teine on teine, vaid see oli väga läbi põimunud. Sest kui linna eestlaskond hakkas väga kokku kuivama, siis oli seal nõndamoodi, et kui keegi suri, siis kõik ei läinud peiedele, aga kirikusse tuldi ära saatma, sest see oli see teadmine, et ühte meie hulgast enam ei ole.
Ilmalik matus Petserisse ei jõudnud, sest minu teada sel ajal, kui mina seal olin, ühtegi eestlast küll ilma kirikliku talituseta ei maetud. Ma õppisin tundma, et eestlasi on kirutud, et me paneme üksteisele kaikaid kodaratesse, aga kui tekib teatud olukord, oleme suutelised ikka kokku hoidma. Ja ma tundsin, et seal oli rahvale seda kirikut tarvis.

Petseris tuli meid igal pühapäeval rohkelt kokku. Aga seal oli ka muidu nii, et pärast, kui sakslased olid ingerlased vägivaldselt toonud oma kodualadelt Eestisse, siis nõukogude võim saatis nad Eestist välja ja kuna Petseri oli lähim koht, siis sinna. Ja neid oli Petseri koguduses üle 30 inimese, kes olid ingerlased. Õpetaja Ilja pidas neile veel soomekeelseid teenistusi, aga mina soome keelt ei vallanud ja nad ütlesid, et saavad eesti keelest aru.
Ma kasvasin seal omajagu, puutusin kokku ka venelastega, kuigi meil kirikus oli ainult eesti keel. Ega minul ei ole venelaste mõistmisel mingit stereotüüpi. Petseris võtsid nad mind kuidagi omaks ja tegid minuga alguses ühe eksperimendi. See pani paika minu suhte alkoholiga. Kui meil esimest korda tuli koos olla, valasid nad teeklaasi triiki viina täis ja ütlesid: «Batjuška, štraf­noi?» Ja seda ei saanud tõsta isegi, kui keegi oleks tahtnud, tuli kummarduda klaasi kohale ja sealt seest rüübata. Mina ütlesin, et ma üldse ei joo. Ja et mitte olla valelik, siis jäin sellesse pidama. Nad ütlesid minu kohta, et kiiksuga ta on, et «takoi kulturnõi tšelovek».

Head suhted olid venelastega ja kloostriga samuti. Raamatus «Mittepühad pühakud» on Petserist oluline osa ja neid kloostriülemaid ma tundsin mõlemaid, kellest seal juttu on olnud. Nemad meis mingeid konkurente ega ohtlikke sektante ei näinud. Nemad ütlesid, et «ah, estontsõ».
Mina väga palju muu rahvaga kokku ei puutunud, küllap seal oli ka neid, kellele iga eestlane oli fašist, need, kes olid sisse rännanud. Aga teistpidi, ma võin rääkida, kuna see Petseri kirik on uues linnajaos ja täpselt kiriku kõrval asus Petseri algkool. Omal ajal oli seal vist piire vahel, aga kui see lagunes, siis kooli poolt öeldi, et meie seda taastama ei hakka, tehke teie. Meie ka leidsime, et üksinda ei ole nagu mõtet seda teha.
Siis öeldi – see oli juba vene kool, et te olete kooli kõrval, ja vaadake, pedagoogid teevad kollektiivse pöördumise teile, et teie kellade helistamine segab õppetööd. Seal oli ka üks Venemaalt tulnud ja väga pika parteistaažiga pedagoog. Vist käis niimoodi, et kõige väärikam kirjutab esimesena alla ja siis teised kirjutavad järele. Ja see õpetaja oli ütelnud, et teda ei sega ja tema alla ei kirjuta.
Tõesti, kui see õppetöö ajal oli, võis see olla jõulu 1. pühal ja suurel reedel. Muud teenistused olid õhtuti ja kool töötas ühes vahetuses. Kuidagi läkski nii, et keegi ei kirjutanud alla.
Mul on venelastest vägagi erinevad mälestused ja eks see ole olnud kasuks läbi nende aastate. Kahjuks minu järeltulija petserlaste hoiakut ei mõistnud ja ütles, et meie kaome ära, aga see kirik peab jääma ja me teeme siis venekeelse koguduse. Kuid see sai nii totaalse vastuseisu, et minu järeltulija ei olnud seal kuigi pikalt.
Siis tuli Laine Villenthal, kes oli seal kõige kauem ja mõistis petserlasi ning leidis nendega ühise keele.

Kui pärast Stalini surma said inimesed, kes olid välja saadetud ja vangilaagrites, tagasi tulla, siis oli neid, kellele keelati kas kogu Baltikum või see Balti liiduvabariik, kust nad olid välja saadetud. Need, kellele oli kogu Baltikum keelatud, võisid elada Petseris. Vähemalt kahte neist, kes olid süüdi mõistetud relvastatud banditismis, ma tundsin.
Neile ei kehtinud ükski amnestia, nii et nad istusid oma 25 aastat kellast kellani. Neist ühest sai meie Petseri koguduse juhatuse esimees. See oli inimene, kes vaatamata niisugusele minevikule säilitas oma väärikuse ja inimlikkuse.
Petseris oli tugev eestlaste kokkukuulumine. Eks seal muidugi tuli omavahel ette ka nagistamist, aga nendest asjadest saab üle. Alguses, kui eestlasi seal rohkem oli, tegutses Petseri kultuurimaja juures eesti segakoor. Aga teatud häälerühmad jäid nii väikseks, et enam segakoori ei tulnud. Meil oli ka kirikukoor olemas, kus laulsid mõned venelased, kes õppisid eestikeelsed sõnad ära ja said nii hakkama, sest olid hästi musikaalsed, just mehed.
Petseri kirikukoor käis veel 1960. aastate alguses laulupeol ja mingil ajal isegi oli neist kirjutatud ajakirjas Pilt ja Sõna. Nad olid seal setu rahvariietes – et väljastpoolt ENSVd ka üks koor, kes on kohale tulnud.
Aga kõik hakkas tasakesi vaibuma ja paistab, et nüüd tõesti see eestlus on seal hääbumas.

Mälestused üles märkinud
Doris Diana Orr

Petseri kogudust teeninud vaimulikke
Enne Teist maailmasõda, sõja ajal ja järel: Nathan Aunverdt, Ernst Puusepp, Jaak Taul, Arthur Võõbus, Aleksander Hinno, Arvi Vamper, Hermann Põder, Ago Viljari.
Voldemar Ilja (1956–1967)
Peep Audova (1967–1983)
Villu Jürjo (1983–1984)
Laine Villenthal (1984–2003)
Andres Mäevere (1999–2009, taas alates 2010)
Toivo Hollo (2009–2010)

Petseri Peetri kirik
Kiriku ehitust juhtis Vastseliina õpetaja Nathan Aunverdt.
Punastest tellistest pühakoja pühitses 19. septembril 1926. aastal piiskop Jakob Kukk. Mahutab koos rõdudega kuni 600 inimest.
Kirikus on vendade Kriisade ehitatud orel.
Kirik on formaaljuriidiliselt Pihkva oblasti administratsiooni omanduses.
Kogudus kuulub Võru praostkonna koosseisu.

Pildigalerii: