Piibel on «roheline» algusest otsani

«Kristlikus omailmas on inimene seatud hingetu looduse valitsejaks, tooraine kasutajaks.» See väide, mida lugesin aastat kolm tagasi Rohelises Väravas, ehmatas mind nii kõvasti, et seisab praeguseni meeles. Polnud mul ju vaja kuskilt järele vaadata, sest teadsin peast:

Kiitke Issandat maa pealt,
mere hauad ja elukad,
tuli ja rahe, udu ja lumi,
tormituul, mis täidab Tema käsku;

kõik mäed ja künkad,
seedrid ja viljapuud;
kõik metsa- ja koduloomad,
roomajad ja lendajad!

Kuidas neist nüüd äkki «hingetu loodus» sai? Mäletasin muidugi ka oma koolitalve nn nõukogude koolis, kus ateistlikud õpetajad loodusest sellist «tooraine-juttu» ajasid: mingit jumalat ei ole, loodus on meie, inimeste oma, me oleme selle ainuvalitsejad – kujundame loodust ümber kosmilises ulatuses, paneme jõed vastuvoolu jooksma jne.
Värskelt seisis meeles ka pilt sellest, mis Baikali järvest on järele jäänud – ikka nendesamade maailma isandate, mitte kristlaste tegemistest.
Piiblist «rohelisemat» ei olegi
Kas tõesti on need seigad Maarja­maa rohelistele teadmata? Ei tahaks ju uskuda, et nad saevad meelega oksa, millel istuvad – Piiblist «rohelisemat» raamatut ju ei ole olemas. Kas me nüüd niisugust Eestit tahtsime või ei, niisugune ta siiski on: kultuurileht Sirp toob meile koju Rohelise Värava, kus väidetakse, et meie, kristlaste meelest olevat inimene seatud «hingetu looduse» valitsejaks.
Huvitav ja õõvastav: ilma meie käest küsimata omistatakse meile asju, millesse me pole kunagi uskunud. Vähe sellest: meie maailmavaade pööratakse sõna tõsises mõttes pea peale. Meie usume ju koos apostel Paulusega, et «kogu loodus ägab üheskoos» ootuses, et ta «vabastatakse kord kõdunemise orjusest» (Rm 8:21 jj).   
Olen maapoisina sündinud, karja- ja künnipoiss olnud ning pean «looduse auspidamist põllumehe moodi» väga tähtsaks. Põllumees ei ole mingi maausu jutlustaja, ta lihtsalt teab: narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda.
Teab, et loodusseadusi tuleb aus pidada, sest need kehtivad kõigi jaoks. Teadis ammu enne, kui isehakanud «looduse isandatel» tuli hakata rääkima «jätkusuutlikust arenemisest».
Mis iganes põhjusel meid süüdistatakse – ilmselt on meil põhjust eneselt küsida, kas me ise oskame süüdistajatele selgitada, et Piiblist rohelisemat raamatut ei saagi olla. Õnneks annavad juba meie pühakirja esimesed leheküljed piisavat seletust. Mis «rohelist» seal seisab?
Lühidalt öeldes: et Looja lõi Eedeni iluaia ning paigutas Aadama selle eest hoolitsema – lõi inimese «iluaednikuks». Aednikust sai küll sõnakuulmatuse pärast põllumees, ent kas pole temagi asjamees, kellest rohelisemat oleks raske ette kujutada?
Muidugi mõista ei ole Piibel mingi «rohelise partei põhikiri»: ta räägib eelkõige inimese ja tema Looja suhetest, ent on samas siiski ka «rohelise elustiili põhikiri». Vaadakem nüüd asja veidi lähemalt.
Väga hea kord
Pühakirja esimese loo lõpus seisavad sõnad: «Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea» (1Ms 1:31). See käis aga ka eelneva salmi kohta: « … kõigile loomadele maa peal ja kõigile lindudele taeva all ja kõigile roomajaile maa peal, kelles on elav hing, annan ma kõiksugu haljast rohtu toiduks.» Neile, kes meid looduse «hingetuks» pidamises süüdistavad, tuleks meelde tuletada just selle salmi sõnu «kelles on elav hing».
Heaperemehelik valitseja
Väga hea hulka käis ka valitseja ametisseseadmine: «Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!» See valitseja oli loodud Looja enese näo järgi – selle seiga tähtsust tõstab esile kordamine: «Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema» (1 Ms 1:27).
Kordamine tähendas tollal sama, mis selle rea esiletõstmine tänapäevases tekstis allakriipsutamise või poolpaksus kirjas trükkimisega.
Piibli esimene lugu rõhutab seega, et inimene, kelle Looja loodust valitsema seadis, oli tema sarnane – seega pidi ka valitsema heaperemehelikult nagu Looja ise. Väide, et Looja olevat seadnud inimese «hingetu looduse kasutajaks», on Piibliga räiges vastuolus.
Heaperemehelik valitsemine näitab kätte ka sõna «alistage» täpsema tähenduse: see ei tähenda mahasurumist, vaid allutamist Looja poolt kehtestatud korrale, loodusseadustele  – «jätkusuutlikule arengule».
Meie kohus
Ristirahva kohus on seda ülesannet täita. Siia kuulub selgesti ka Maardu hiie maharaiujate «allutamine» Looja antud korrale jms, ent eelkõige ikkagi süvenemine pühakirja õpetusse. Ja selle tutvustamine kõigile. Heaks abivahendiks on ingliskeelne The Green Bible, mille kohta leiame eriartikli Wikipedias – loodetavasti peatselt ka eestikeelses.

Vello Salo,
preester